inimese keha kogu oma polaarsuses
sa tõmbad mu ligi
ja ma saan aru
kogu aeg saan aru
et kogu aeg olen ma nagu mõni uni
mis ei lõpe
ma ei suuda
ja suudan igal käel
lugeda sõrmi
ja surma
päeva hakul karjub vares ja mehed pidžaamades, kellel pole naisi, kõnnivad mööda hoovi ringi, süda on haige, jalad ka, tööd pole, sellegipoolest kisuvad suitsu, kisuvad elu, kisuvad ennast riidest lahti ja teiste naistega voodi, missis et seda ühte ei ole, ega seda ühte ei peagi, võiks muidugi, aga missis kui õnne ei ole, et oleks see ükski kauem kui soe suvine õhtu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar