17 juuli 2012

neli luuletust surmast või sellest, kuidas kardetakse

lätted
ilusad ilusad ilusad
naised ja mehed ja koerad ja kassid
ja tuhkur

tuhkur on kohe eriti õudne loom
eile sain ühega tuttavaks
villi oli nimi
mina mõtlesin, et tükati karvadest puhtaks tõmmatud rott
ei
ooei

seda looma oli nii jälk vaadata, et hirmus
ja kui ma järgmisel momendil uksele pidin koputama, et väljaspool korterit asuvasse WCsse paberit saada, sis seisis ta mul nina all ja ainus mis ma teha sain oli uks kõvasti kinni lüüa ja karjatada ja loota, et loomake minu karjatuse peale samamoodi ära ei ehmata või ukse vahele kinni ei jää

perenaine ütles, et ta on elu aeg unistanud tuhkrust
(mina ei saa ikka veel aru, kuidas, aga eks need tartlased olegi pisut kummalised)

lätete viimasel õhtul täispimeduses rääkisin Kristel Mägedile, Kaur Riismaale ja Maarja Pärtnale - veekindlast plinkivast käekellast, mis olevat Merca-peika toodud Emajõe põhjast

no
mitte päris põhjast
kui nüüd päris täpne olla

(!)
et käis poiss ujumas, ujumas ja ujumas
ja näeb
ujub kah mees
ujub nagu väga rahulikult
plinkiva käekellaga
tuleb välja, et kõik oma ujumised ära ujunud
plinkiva käekellaga

et sis mis sel ujuval mehel pihta hakata, kes veel omad ujumised päriselt ära pole ujunud
selle plinkiva käekellaga
ikka endale tuleb võtta

(maarja ütles, et siin see kauri luuletus, kaur oli vist nii näost valge, et et ta ei tahtnud enam luuletust, muidu nurus seda kristel käest, nagu mingisugune kolmeaastane laps ja meie maarjaga lõbustasime ennast, kutsusime kassi kah ennast lõbustama, maarja ütles: kaks luuletust, mina ütlesin, et neli, ikka neli, kui meid siin, noorluuletajatena neli kokku)



Kommentaare ei ole: