kohutavalt kole ja kohutavalt ilus ja nii edasi
kirurgi naine, kes ihaldab katkiste sokkidega raudhambulist meest
ilus?
luis bunuel (1900-1983) on tõepoolest ilus, see cocteau, mida ma tükk aega veel otsin, see unenäolisus, mille sisse on kirjutet veel midagi, hingematvat ja kurja ja tabamatut, lacan näiteks, kes läks belle de jouri vaatama koos oma ülilõpilastega ja ütles, et see ongi massohism, lacan ise oli kah üks paras massohist, kui vaadata tema "surmaandi", aga sellegipoolest
sellegipoolest
ja undusk tuleb meelde, kes tahtis teada, kas ta on lacanist pikem mees ühel Helsingi konverentsil aastal 2003
(sarapik rääkis)
*
õppisin, et filme ei tohi katsuda enne kui paned arvutilugejasse, sest nad lihtsalt ei pruugi lugeda, kui sa neid katsud ja et nad on ilusad
filmid ma mõtlen
kohutavalt ilusad
mulle tegelikult praegu käib kuidagi siirdamisena sisse Ana Mendieta (1948-1985) - juutjuubis oli pildike sellest, kuidas ta kana piinas ja mul oli tõeliselt vastik vaadata, ikkagi maalaps, kuidas sa vahid pea alaspidi lindu, kelle tiivad härplevad ikka päris kõvasti, nii kõvasti, et vaatamisest paha hakkab, ja sis võtab mendiata tolle sureva linnu suled ja kleebib terve oma keha täis, ma i saa sellest ikka veel aru, aga ilmselt pean ma piisavalt raamatuid lugema kaasaegsest kunstist, et see mulle päriselt kohale jõuaks. elupuu on ainuke, milleni ma hetkel jõudnud olen ja ma tean, et nicoletta ceccolil on see palju nunnum, aga sellegipoolest, sellegipoolest olid bunuelilgi los olvidadoses need kanad, keda surnuks peksti, sest Pedro inimesi tappa ei julgenud, tema tapeti
ebamugavustunne tekib. sõber räägib sellest, kuidas ta verekaussi sea juures hoiab, agraarne, agraarne, hing kipitab, kui sellele mõelda, endal on paha, aga see on ju elu mu kallis, täielik ja täiuslik
tahtlikult
ons sinuga kõik korras kallis
see hetk, see sina
mida mööda kõnnin
jälle kuhugi ka mina
ons sinuga kõik korras kallis
päev lõikab jälle lõhki
meie kohal taevasina
su juuksed polegi veel hallid
missis et homsel päeval
süüdistan sind jälle kallis
ons sinuga kõik korras kallis
(need mängud nagu viiulid
see kriiskav valuskirbe
erootiline naeratus
on ainult lubadus ja seegi
tihkab olla kaduvraske)
sa otsid ülikonda endiselt nii halli
ei keegi näe sind nagunii
mustad prillid näol
on ainult purskava kaevu kristallid
ons sinuga kõik korras kallis
ma tahaks olla alandatud
ja selles tundub vahel täitsa sina
perverssust valu taevasina
paar hobust kappab mööda meist
ja vaikib hing
ja vaikib süda
miks räägid nõnda palju meist
liig vaikne rahulik ja tänitav
on sinu pilk
ah ära ole mulle isa
mul on ju üks
liiga vaikne rahulik ja tänitav
tee haiget
armastan
ei tee
teen ise
tahtlikult
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar