perekond

ma olen sinuga
mis sis et ma pole seda alati olnud
mis sis et enamus enamus nendest inimestest
keda ma armastan
(ja keda sinagi põgusalt oled armastand)
on surnud

mis sis et ma ei saa rääkida
seda, millist head pirukat oskab su naine teha
sest mu vanaema tegi
mulle igaks sünnipäevaks
napoleoni koogi
ja tappis ära mu lemmikkana

mis sis
ma olen ikkagi see
kes ma olen
just sellepärast
et mind on niimoodi armastatud
ja ma ei taha olla
kõige tähtsam

(valejutt vahel ikka tahan ka
täpselt nagu sina)


***
lobamismokk asub Tartus
elu on endiselt ilus
mehed on liiga noored
absoluutselt kõik ja  maailm tiirleb

ei jõua ära tiireldagi
selle ümber, mis ilus

mu väike õde lebab voodis koos koeraga, tal on suured hallid silmad, pehmed blondid juuksed, mis kunagi ulatusid maailma teise otsa ja pisut murtud süda, ta ütleb, et see mees on minu jaoks liiga suur ja see mees on ka, ta teab, ta teab, et see, keda ma armastan, et see ei ole ei suur ega väike, ei pikk ega lühike, ta on täpselt nii suur ja väike ja pikk ja lühike, nagu mulle vaja on, ma musitan teda põsele, ta on soe, ta on hell, ta tekitab minus tunde, et elu on - siin, meie ümber, kohal.

ma ei karda enam Tartut ega Võrut ega isa ega isegi mitte oma vanatädi, kes helistab järjekordse jõhkrusega hommikul mulle, et mind oma kardinaid vahetama kutsuda, ma ei ole teda jällegi tükk aega näinud, tema teravust, tema kohatist jõhkrust, mida ma lapsena kohutavalt nautisin. Jah, ma olen natuke tema moodi, natuke kuri, natuke ennastsalgav, natuke nagu ma olen, natuke, natuke.