12 jaanuar 2013

Kevadeks saab jõululaen makstud

Aga ei saa ju. Vaikimine hõbe, rääkimine kuld - kui just enne aega julged olla muld. Selles mõttes tundus Updike'i "Brasiilia" minu jaoks üsnagi hämmastav oma täiuslikkuses. Kui Isabel ja Tristo töötasid kullakaevuritena, siis neil ei olnud plaanis ka võidelda selle nimel, et palk võiks suurem olla. Tulid ise kaevama, kaeva oma kuld välja nüüd.  Mõtlen, et ma ei suuda elu seeski nii palju teha, kui tahaks teha. Ja ometi tahaks ma kõigele lisaks ka kirjutada ja mitte halvasti. Kui ühe paberipataka juurdehind on kaks korda nii suur, kui pataka alghind, siis miks ei saa ükski sent sellest juurdehindlusest tulema müüja-klienditeenindaja taskusse?

Kõige jaburam laen, mida mulle on pakutud, on jõululaen, et kevadeks saad makstud kogu kupatuse, mis sa eile ostsid suure hinna eest. Vahel on mul tunne, et tööandjad võiks lihtsalt anda igale töötajale 800 eurot raha kätte, et too saaks enamuse asjadest, mis tal vaja on kätte ja võiks kõigele lisaks veel poodigi minna, et endale kuus vähemasti üks raamat osta, teatris või kontserdil käia. Ja oma ainukest beebimammutit, kes ühel hetkel suureks kasvab pidada.

Eilne tööpäev oli üsna jabur ja muutus aina jaburamaks. Kiirelt telefonivadistav kõhn ja treenitud umbes minuvanune, minust mõned aastad noorem naine jõudis letti mõnede raamatutega, ta ei vaevunud telefonikõnet lõpetada, ta ei vaevunud mulle isegi tere ütlema, ta ei vaevunud vastama küsimusele, kas ta on valmis maksma kümme senti kilekoti eest, ta lihtsalt lobises, siiralt kõva kõlava häälega üle leti mitteminuga, mittekellegagi - ja nii kui ta turvaväravatesse kinni jäi häälitseva raamatuga jooksis ta tagasi, karjus esiteks telefoni kui kohutav on teenindus, teiseks karjus mulle, et mina vastik laisk edvik võtku tema raamatuga midagi ette, sest ta peab poest välja saama. Muidugi peab, et teise poodi minna telefoniga lobisema ja jõhkrutsema ja pidama seda normaalseks, kultuurseks, igatepidi mõistetavaks käitumiseks.

Ma ei osanud temaga kuidagi käituda. Kobasin öelda, et vist ei saagi maha seda häält võtta. Siis tõstis naisisik veelgi enam oma häält, et mismõttes ei saa. Kleepisin teise turvakleepsu peale ja kontrollisin ise turvaväravates, et kas ta saab nüüd välja või mitte. Kohmasin, et aitäh, kuigi pidin ütlema palun vabandust, noh, siis kohmasin, et palun vabandust kah.

Vahel mind hämmastab, kui palju inimesed tegelikult ei näe ega taha näha enda ümber olevaid inimesi ja siis küsitakse, et miks tahetakse Eestist ära. Muidugi ei taha ära näitlejad, sest tsirkust on praegusel ajal kõige rohkem vaja ja selle eest õnneks makstakse, aga sellise röökimise eest saan ma närused rahad kätte ja mulle lubatakse veel kümme protsenti palgakõrgendust. Samas kui inimene, kes peaks olema tegevjuht saab arvatavasti minust kas kuus korda või kümme korda rohkem palka ja tänu oma nutikale mõistusele teenib veel pokkeriga lisa. Tubli mees, ei saa ju salata, et ta seda on.

Sellegipoolest.

Natuke peaks kultuursust lihvima ja mõistma, et igal pool meie ümber on inimesed. Me kõik oleme ainult inimesed.

1 kommentaar:

r2ndrott ütles ...

Ähemm, mul on üks sarnane probleem, et kui mingid ennasttäis taadid ja eided tulevad räusates mingit pada ajama, oma vildakat tõde kuulutama ja mulle pähe istuma, siis ei oska ma kohe mitte sirgjooneliselt neile samaga vastata, vaid võtan aega mõtlemiseks. Hiljem võib aga juba hilja olla. Üldiselt tulekski sedasi asja võtta, et kui keegi tuleb lärmates ja ajab mingit hämmingut tekitavat juttu, siis see jutt on iba ja tegelane ise pole tõsiselt võetav.
Reaalsus, mida ma selliste tegelastega suhtlemisel veel pole omaks võtnud, on tegelikult see, et on olemas kaks arvamust: MINU arvamus ja teiste inimeste (=antud tegelaste) ALATI VALE arvamus.