17 veebruar 2014

Katrina-vabadus

Öösel. Sellel öösel või tollel tunaeilsel, kui pimedus ei lakanud karjatamast akna taga. Kui ma kuulasin seda, kes mina olen ja ei kuulnud ometi ennast, sellel ööl saime kokku kahekesti oma üksinduses ja ehmatuses. Mulle ei meeldi magada su kaisus, sa oled liig raske mu jaoks. Su käsi kukub mu roietest läbi, tema kaitsvus muutub minu lämmatamiseks, ükskõik kui palju ma ka ei tahaks, et sa oleks mu lähedal, muutub see varem või hiljem õhupuuduseks. Kas see on alati nii? Kõikidega nii? Kas see jääbki nii? Ja vahel on nii hea, et pea hakkab ringi käima, et tantsida tahaks, et laguneda sinusse ja sinu olemisse tahaks, et puutuda sinusse ja sinu olemisse.

Vaatan pilte. Sina ja tema. Sellest polegi nii palju möödas, aga ma tunnen, et on. Uutmoodi lood. Uutmoodi maailm.

Kui ma järgmisel päeval mööda Läänemere äärt kõnnin, tunnen seda kummalist Katrina-vabadust, mida ei saa millegagi välja vahetada. Sinu lähedus teeb selle lihtsalt selgemaks ja avatumaks ja lihtsamaks. Ma saan endast paremini aru. Nagu ma sain endast paremini aru koos kellegi teisega enne sind. Meile antakse inimesed, et endast paremini aru saada.

Filmid, mida nägema peaks. Cathrine Breillat "Sinihabe" ja Hattie Daltoni "Kolmas staar"

Kommentaare ei ole: