16 veebruar 2014

Möldri tütar ja K

Juttudega on niimoodi, et ma olen ilmselt kogu aeg mingisuguste väga verbaalsete meeste seltskonnas, nii et ma ei oska ise ennast nii hästi väljendada kui nemad või olen harjunud, et nemad väljendavad minu eest. Käisin jalutamas Kga ja korraga tundsin, et see ongi see, mida ma olen alati teha tahtnud. Tobe eks ole, seksi mehega ei taha, maja ka ei taha, rikkaks nii väga ei pressi, aga jalutustunde Läänemere kaldal tahad, nõuad, ihaldad. Mitte midagi nagunii ei juhtu. Vaikus krõbistab mõlemal pool ja korraga ehmatad, sest ta vaatab sind teatud sorti ülbusega, mida sa väga harva kohtad. Okei, tegelikult ka Professor vaatab sind niimoodi, aga ta on vaimustatud, et saab sinuga ennast jagada. Aga poeet teeb seda teisiti.

"Ma saan sust aru, aga kui sa rääkima hakkad, siis on kõik jõledamalt sorti aeglane."

Ja on ka, sest mu positsioon sellest plikast, kes ma olin kolm-neli aastat tagasi, on väga palju muutunud. Ma kardan olla poetess. Kuigi mis seal salata, ma olen poetess. Isegi siis, kui Jürgen Rooste tõuseb lauast, et lahkuda, kui ma hakkan rääkima inimeste ülbusest ja see võtab mul aega ja sõnad lähvad suus sassi ja enese kujutlusvõime ees on ühteaegu hirm ja küsimusteahel. Nagu üldse lugude rääkimine. Enamus inimesi, kes mind tunnevad, teavad, et mul on palju lihtsam rääkida nii nimetatud tähtsate inimeste lugusid. Olgu see K või Rooste, aga mitte enda lugusid, mis on tegelikult sama tähtsad, kui nende tähtsate inimeste lood, ka minu perelood on niinimetatud tähtsate inimeste lood.

Jõudsin omamulli pärast seda, kui K juures öösel hambavalu peale üles ärkasin ja tundsin, et see ongi see, mis mind tegelikult eristab Rahelist ja paljudest K naistest, nad arvavad, et nad kõik on palju paremat meest väärt. Sest nad kõik on andekad, tublid, julged ja nii edasi. Ja Kgi armastab neid endiselt selle pärast. Seda ülbust armastab, mis lendab uksest sisse ja kukub nõudma. Minul pole kunagi mingit sellist ülbust olnud. Ma nõuan vaid siis, kui väga väga vaja on. Ja tõepoolest, te võite mõelda, et ma olen loll ja tobe, aga ma ei ole. Ma tahan tunnetada seda, mis mind ümbritseb esialgu nii nagu ta on, aga kui ma tunnen selle ebaõiglust oma nahal, siis ma olen valmis kõikide minule antud vahenditega selle vastu võitlema. Ma ei kirjuta mitte sellepärast, et maailm minu ümber vajab sõnastamist, vaid ma kirjutan sellepärast, et inimesed minu ümber vajavad kaitset iseenda ja maailma eest. Seal ongi erinevus minu ja K vahel. Minu ja K tüdruksõprade vahel.

Ma tahan olla vajalik - mitte lihtsalt eputada või meister olla. Ma tahan suhestuda sellega, mis on, mitte sellega, mida pole, mille ma mõtlesin just praegu välja ja mida ma ei saa panna suhtlema sellega, mis mind just nüüd ja praegu ümbritseb. Olgu see inimesed või keskkond. Ilma nendeta ei ole kunsti. Ilma nendeta olen ma lihtsalt midagi kuidagi kirjutanud-joonistanud-loonud. Ma tahan üles ehitada maailma ikkagi enda ümber, aga loomulikult tähendab see seda, et mul on maailm enda sees olemas. Sageli on hirm, et seda, mis minu sees on, et seda tegelikult pole, et ma ei oska seda ei kirjalikult ega suuliselt sõnastada.

Lugu:

See juhtus kaugel kaugel Bretoonimaal, kus mehed käivad merel ja naised ootavad neid säält koju. Mõned mehed ei käi ka merel. Mõned kasvatavad nisu ja teised teevad selle jahuks, mõned kasvatavad kariloomi ja teised tapavad noid, mõned teevad kingi ja teised teevad kleite. See juhtus ammu ja ometi võib see juhtuda ka nüüd. Sääl külas oli kõige ilusam ja julgem meremees, keda ma tean, ja ilusaid meremehi peaks üks Katrina ikka teadma, vähemalt mõni neist on tedagi armastand selles linnas, mida kutsutakse vahel Taanilinnaks. Ta tantsis kõige paremini meremeeste seas ja laulis kõige kenamini. Plikad kaesid teda, aga missa tost meremehest ikka kaed. See on samahea, kui Gregor Elmi kaeda, Rooste meelest. Või luuletajat.

Nad ongi ainult vaatamiseks mõeldud, mitte meesteks, saati siis veel abieluks. Aga näe möldri tütar kaes eriti, kaes nii palju, et meremees märkas seda kaemist. Ja ega möldritütar isegi ei olnud kõige koledam, et teda vastu kaeda. Ta seljas oli alati kõige ilusamate lipsudega kleidid, mida kohalikud näha võisid. Ta käis uhkelt ja kauniste ringi ja ühel ilusal päeval, kui meremeespoiss teda pikalt kaend oli, astus ta ligi, sääl keset tantsu ja küsis, et mida ta tuua võib kaugelt maalt temale. Tüdruk ei osand selle peale midagi kosta. Kahvatas natuke. Poiss läks ära. Sõitis kaugele kaugele ja kui tagasi tuli, siis tantsust välja kiskudes astus sellele samale tüdrukule ligi. Tüdruk ei teadnud enam, kuidas olla. Imelik oli olla. Ta tahtis justkui tagasi võtta kõik, mis ta poisilt ei tahtnud vastu võtta. Tahtis oma pilkusid tagasi. Aga nüüd oli natuke hilja. Kõigele lisaks oli ta ka pahane, et kuidas nii kaua võib ära olla.

"Siin, ma leidsin sulle veel ilusamad lipsud," ütles poiss.

Tüdruk ajas rinna uhkusest ette ja tundis, et ta enam ei saa olla. Ikkagi meremeespoiss, keda kõik ihaldasid, aga väheseid armastama oleks julend hakata.

"Mis ma nende eest võlgnen," küsis tüdruk vastu.

Selle lause peale kahvatas poiss, kahvatas nii korralikult, et ehmata või ära. Ja vihastas ka. Eks ta teadis oma ilu jõudu, nii nagu me kõik teame.

"Ootamise, sa ootad mind tagasi, kui ma sõitu lähen," vastas ta vihaselt ja läks edasi tantsima teiste plikadega. K ütles selle peale, et see pidi nüüd küll mingi ohhootüdruk olema. Aga ta ei olnud. Ta oli nagu minagi vahepeal. Ta oli hirmul. Hirmul on ohhootüdruku silmad ja meremeespoisi ülbus ja eneseteadlikkus, mille eest makstakse sama suurt hinda kui hirmu eestki, mis lükkab armastust edasi.

"Ma ei oota sind tagasi," vastas tüdruk. Valesti vastas ja hilja vastas. Ootas küll, aga seekord sõitis poiss aastaks ära. Ja niimoodi ootas tüdruk teda rannal, päevade, ööde kaupa kõhnumiseni, külmadest ja soojadest hoolimata. Ootas, sest kedagi pidi ju ootama, sest selle oli ta võlgu. Aga poissi ei tulnud ega tulnud. Laevad uppusid. Kuni ühel ootamisel hakkas tüdruk nägema tantsivat olendit oma silme ees. Ja nägi ja nägi ja nägi ja too tantsiv olend kutsus tüdruku mägedesse. Ja tüdruk kadus mõneks ajaks külast.

Poiss tuligi lõpeks ja leidis, et tüdruk ei oota teda. Ei ole kunagi oodanud, nii vähemasti uskus ta. Aga küsimus on ja see on minu küsimus, et mis sa teed, kui tüdruk pole sind oodanud, aga sa tead, et sulle anti võim teda armastada ja temast armastatud olla. Sa lihtsalt tead. Sul polegi midagi muud peale selle teadmise ja seegi on poolik, enesest liigheal arvamisel armastus, vähemasti nii, kui sa ei ole see mees, kes kedagi armastab.

Poiss otsib tüdrukut tolle kodust taga, aga seda, keda ei ole, seda ei ole. Nii läheb ta tantsima, tantsima, tantsima, tantsima ja leiab lihuniku tütre, keda armastada. Palju enesekindlam ja julgem ja vähemuhke on see plika, keda armastada, armastada armastada. Aga süda sees ikka kripeldab. No ikka kripeldab, et kus on see naine, kes pidi armastama ja keda pidi armastama. Läheb mägedesse ja leiab tema.

"Tule minuga," palub poiss. Ise pisut ehmunud sellest tüdrukust, kes on poole kõhnem ja poole kiduram, kui ta varem oli.

"Ma ei saa," ütleb tüdruk, "Vaata ta tantsib ja palub, et ma vaataks ta tantsu ja ma pean seda vaatama, sest muidu ei ole mu olemisel mõtet."

Poiss vaatab, kuidas tüdruk vaatab tühja õhku.

"Jää minuga," palub tüdruk ja vaatab seda tantsivat olendit, keda näeb vaid tema möldrist isa.

"Ma ei saa, sa oled hulluks läinud," ütleb poiss.

K ütleb, et on alles ohhootüdruk. Ometi saan ma sellest tantsuarmastusest aru, see on nagu luulearmastuski. K sai minu peale ükspäev pahaseks, kui ma ütlesin või õigemini kirjutasin, et armastagu ta ometi päriselt, et ainult luulet ja maalimist armastada on ju jõledus. Oi ta sai pahaseks. Sa ei kujuta ette ka kui pahaseks ta sai. Eks tal oli õigus saada. Irvitasin, et ehk on jälle mõne uue preilna või härra südame võitnud ja mina pole oluline. Ilmselt olen palju olulisem, kui julgen endale tunnistada. Aga ometi see tantsiv olend, see luule, see kunst, see metsik midagi, mis ta teeb, kui mind juures pole, on palju tähtsam vahel, kui mina ja tema.

Ja nii läheb poiss jälle tantsima. Nii abiellub ta lihuniku tütrega ja kõik on justkui korras. Ainult et siis kuuleb ta, et möldri tütar on surnud, ja see tantsiv olend tuleb tema ellu. Tantsib seni kuni poiss hakkab ka aeglaselt hääbuma. Lihuniku tütrele ütleb ta aga:

"Nüüd pean minagi minema. Tantsiv olend kutsub mind."


Kommentaare ei ole: