22 veebruar 2014

Ukraina pärast

Töökaaslane kardab Ukraina pärast. Kuulen. Tunnen. Mingit ebamugavustunnet, mis aina kasvab, seest välja, väljast sisse, nagu kõik need asjad, mille tähenduses ei saa kindel olla mitte mingitki pidi. Hirm. Kaob. Püsib. Kaob. Vaikus. Lõikus. Mees poes - müüsin maha Šiskini ja tundsin endasse lendavat vaikust. Hirm. Teadmatus. Teadmine. Valgus. Valus.

Magamatusest ei püsi silmad lahti. "See on lihtne poisi ja tüdruku lugu. Poiss on rindel. Tüdruk on kodus."

Jahp. Siuhke veider lugu, mis praegusel päeval hästi müüb. Paremini kui Hrabini liblikate Kopli, Hargla Tallinn või 100aastase vanamehe Rootsi. Tüdruk rindel, poiss kardab. Tüdruk fotokaga rindel, poiss kardab. Tüdruk, kelle mees pärast kolme kooseluaastat üksi jätab, kardab. Vaatab mulle otsa ja ütleb: "Ma läheks praegu sõjafotograafiks. Mu elul pole mõtet."

Aga nüüd on ta jälle õnnelik. Elul on mõte. Kuigi nüüd tahaks küll mõni inimene sõjafotograafiks minna.

Kommentaare ei ole: