Poeem

KATRINA HELSTEIN

Mängivad pilli
Sultan, Teadur
ja Surm

Eks see olegi muusika
kaasaviiv jõud,
kuhu kistakse mehi ja 
naisi ja lapsi ja vanakesi.

See on ilmalik võim,
see Sultani oma,
ja lõivu peab maksma,
kui unustad ära,
et kus on su süda,
kui trummi lööb Sultan.

Ja kontrabassi tõmbab,
kui rõõmu ja röögatust
täis see teadur
ja teadlikkus ise.

Ja sina ei teadnud,
et kuidas me naer 
lõikas lahti need haavad,
kuhu Surm viib meid kaasa.

Vaikus ja Luuletaja

Ma seisan vaikuses,

mis pole tundnud

muud kui ainult kära,

muud kui ainult vada,

muud kui ainult lõppematut

kadalippu, kus kannatada,

sest kõik on tähenduseta,

kui ei saa tantsida.

Siis Sultan paotab ust

ja küsib, et oled tulnud

minu juurde, kust.

Ma hingan vaikust,

hingan kära,

hingan hirmu,

et ükskord võetakse

see kõik mult ära.

Sultan ja Luuletaja

Ta käega lööb

ja sisse kutsub

trummitagumisest

sõnu välja luksub

Sa oled ainult

tantsija ses ringmängus,

mis pole muud kui

elusolemise haigus.“

Ma tahan, palun,

nõuan, nean.

Ma ise tahaks mängida

kord trummi,

kord kontrabassi,

kord oma surnuks

tunnistatud ema

kolelugu ette.

Ma tahan, palun,

nõuan, nean

mu üksindust, mu vaikust

mu katki lõigat

paremat jalga

sina, minu Sultan, tead.

Ei taha tantsida

vaid istuda on isu

ja kuulata

vaikust ja tolle sisu.“

Ah, poetess, te jälle

ilgute mu üle,

te jälle naerate

mu rasket tööd,

mis vaikust, mis kära

mis inimeseks olemise sundi

tahate te kesk

meie tantsimise tundi

järsku armastada.“

Surm ja Luuletaja

Ja pöörab pead

mu poole Surm

Ma tulen nagunii

kirjutage, kuulatage

te luule on,

te luule lahkab,

te luule õhkab,

te luule maksab.

Las trummeldab

me Sultan täna

ja homme ka,

kuid teie luule

jääb trummeldama

kauemaks, ma tean.“

See pole see

kui alles pärast sinu

tulekut, mu Surm

nad leiavad mu vaese

koltund tõe

mis lebab luuletuse

trummelduse sees.“

Sa suredki ju ainult korraks,

kui kuulatame vaikust sinu seest.

Sa suredki ju ainult korraks,

kui pisaratest tehtud on elukeed.

Sa suredki ju ainult Surmaks,

sest luule ongi vaikus, Surm,

ja ootamise nihe, kus elu uued

lõhnad saab, kus elu on nii tihe,

kus elu muudab rütme,

kus elu laotab laulul uue viisi.“