Ühe valu härra Morgan ja Fred

Ma jätan su endale. Niimoodi ta palus seda. Niimoodi tuleks minulgi paluda. Jätan su kõikide su vigade ja õigustega, ei lase sinust kunagi lahti, jätan su endaks. Hoian sind endale.

Eile Veiko Õunpuu "Free Range" - no mulle ausalt öeldes meeldis, kuigi see peategelane oli küll parajate nihetega sisse pandud. Kummaline oli teda vaadata ja veel kummalisem oli see, et keegi oli teda Kauriga võrrelnud. Mitte midagi peale pisut kaootilise joomise temas kaurilikku ei olnud. Ma miskipärast usun elujõudu ja see, kuidas inimesed ei tunne end elujõulistena juba algusest peale, ajab mind mõnes mõttes segadusse ja hulluma. Kuidas? Meie ju peaks olema armastatud ja armastama. Ühiskondlikult abielus olla neli aastat. Ei taha. Ikka sellepärast, et selle inimesega on hea, tahaks olla, kusiganes ollakse. Aga samas, selline maailm on võimalik. Ma tean, et on võimalik. Ja see tekitab mitte kõhedustunde, vaid kuidagi ebaleva õndsustunde.

Meie kõigi valu peab ju olema lõpuks ühe valu. Ühe valu.

"Ma saan sust aru."
Tegelikult mind häirib, kui mõni mees niimoodi ütleb. See tähendab seda, et ma olen igav, läbipaistev, arusaadav. Ma tahaks muud sõna. Mitte seda, et minust saadakse aru ja siis ma veel imestan, et miks keegi minuga muud ei taha, kui kallistada või midagi. Ja ma ise ka. Aga midagi pühalikku selles kõiges on, arusaamatut ka.

Vaatasin täna hommikul "Härra Morgani viimast armastust" - kolmandik filmi nutsin nagu hunnik maailma kõige suuremaid õnnetusi vanaema ja ema ja noh kõiki naisi, kes surevad vähkkasvajasse. Kolmandik filmi mõtlesin, et mina võin ka surra, ja ma väga loodan, et minu mehel on head suhted meie laste või oma sõpradega või lihtsalt, et ta on hea inimene, ja kõik laabub ja et ma ei pea muretsema. Ja kolmas kolmandik filmi, ma lihtsalt vaatasin, kuidas inimesed armastavad. Oli ilus vaadata, nagu fototki korraldatud abieluga paarist koos elutarkuse või kuidas seda öeldaksegi elukogemusega kuskilt mujalt. Olgu see kultuur või muu olemine. Ahjaa. Mis ma selle kupatusega öelda tahtsin, ARMASTAGE. Polegi oluline, keda te armastate, lihtsalt armastage. Aga kõige algul armastage ennast, oma igapäevast tööd ja leiba, ja siis tõstke pea püsti ja vaadake, kes aitab teid teie leiba armastada. Ja olge alandlik. Poeetidel on see muide harvaesinev omadus, seepärast on neil ka raske armastada. Minul ka. Ja seepärast ka neid armastatakse harva, vähemalt pikemat aega on seda raske teha.

Vahel on tunne, et inimesed peaks paremini mõistma oma põhjust olemasolemiseks. Ainult sealt saab ükskõik mida hästi teha. Räägime tihti Kga sellest, kuidas näitleja laval on. See on suur kunst, kui ta suudab olla nii, et sa ainuüksi tema liikumisest või liikumatusest nõksatad toolis. Ta teab, miks ta seal on, ja see paneb su sees kõik asjad õige poole liikuma. Niimoodi on tegelikult igal pool. See pole ainult näitlemine. See on kõik kokku. Sa oled raamatupoes, sa ei saa lihtsalt letis olla. Sa ei saa lihtsalt mööda saali tolgendada. Sa pead teadma, mida sa tegema pead, ja sel hetkel, kui ära unustad, võiks su lavastajal meeles olla, mida sa seal teed. Noh, igal pool. Free range'i vaadates hakkas mul lihtsalt paha, siis kui Fredi tõstukijuhi tööd tegemas nägin. See, et mõni kutsub teda poolharitlaseks, on minu jaoks küllaltki põhjendatud, aga samas mitte piisavalt. Inimese kurbust ja elutühjust ja motiveerimatust ei saa mitte millegagi piisavalt hästi ära põhjendada. Lõppkokkuvõttes ei tee me mitte kui midagi, kui et lihtsalt elame ja hingame ja armastame, kui me seda ei teeks, siis poleks maailmal mõtet.

Aga jah:

"Kus teil see Kurt Vonneguti elulugu on? Ei, ma ise otsin. oskan, oskan! Kas need raamatud seal taga, on nad kõik tähestiku järjekorras, on ta seal tähestiku järjekorras?"
"Praegu on see uute postamendil."
"Ma siis lähen ja otsin seda."
Mõne aja pärast seisan proua juures, kes on täiesti nõutu. Ta on terve tiiru postamendile peale teinud, aga õige raamatu ees seistes ta ikka veel ei tea, et see on otsitu.
"Noh, ikka veel ei leia, jah?"
"Ei näe jah, et kusse on."
Patsutan siis raamatut, mis meie ees seisab.
"Ma ei vaadanud ju kaanepilti. Muidu oleks ikka leidnud."
Letis läheb asi veel huvitavamaks, kui me avastame kahekesti, et ta on püsiklient.
"No, mis te mul siin ikka tahate, pensionär seitsekümmend juba ja endal peaks ikka ajud olema. Teate treenitud ajud. Ikkagi filoloog."
"Ega selleks ei pea 70 olema, et unustada, et te püsiklient olete 21 võib ka olla, 30 ja 50 ja. Ausõna."
"Ärge tulge mind õpetama, teate 40 aastat olen koolis töötanud, ma tean väga hästi, mida õpetamine tähendab. Ja see on väga vastik! Ja nüüd jooksen kõikidest koolidest tiiruga mööda. Nii õudne on. Ausõna. Nii hea on pensionär olla. Kõik peaks pensionäriks hakkama Ausõna. Hakake ka. Ei, lastele ma meeldisin, aga issand. Õpetada, kuidas nad olema peavad. Õudne. Sellest pole ju mingit tolku, kui nad ei näe, kuidas asju tegelikult tegema peab."

Ja:

Kui sul on kodus kuusk, kes näeb välja nagu õblukeste väljaveninud okstega pisike eluga alustav naadipõõsas ja sa oled alati endast väljas, kui sa teda vaatad. No ei kasva. Päikest pole ja. Ja ise oled ka hirmus õnnetu. No ei kasva ja kui kasvab, siis ainult venides. No ei kasva. Siis lähed magama ja näed, kuidas peopesas kasvavad umbrohud, mis tuleb välja tõmmata. Ja muudkui tõmbad ja tõmbad. Veresoonte vahelt tulevad pikad rohelised varred ja mõni lilli vahele. Käsi sügeleb. No elusuurune lillepott olla on natuke imelik. Lõpuks tulevad juured ka. Sarjast, kuidas saada taimeks.

Ja:

Mulle meeldivad väikeste inimeste hetked. Märkamise hetked. Ma jumaldan, kui ta jälle peatub ja toob selle loo välja. Armastan näitlevaid politseinikke, kirjutavaid müüjannasid, õpetavaid poeete, laulvaid rekkajuhte, feisbukitavaid poetesse. Lihtsalt armastan.