Vakata. Ta palub seda vaikust enda osaks saada, nii nagu ta palub ennast enda osaks saada, aga ta ei suuda. Kui uksest välja minna, siis võib sind näha, aga vahel ei pea kuhugi minema. Vahel jõuad oma vaikusse. Oma voodisse. Oma multikalikult plikalikku maailma seal narivoodil, kuhu võõraid ei lubata. Omadest rääkimata. "Sellest on nüüd viis kuud, kui ma sind suudelda võin. Viis kuud," mõtleb naine. Mees mõtleb ikka luuletustest või majadest või millestki asjalikust, mida korda saata, aga ta ei oska rääkida, et mida korda saata. Naine süüvib tema kehasse, niisama uudishimust. Himu on raske tunda. Naine pole himudega harjunud. Ta pigem surub need alla. Neelatab vaikselt ja mõtleb, et mis edasi. Mis seal ikka edasi. Tagasi ei saa ja edasi tuleb, kuidagi proovida minna. Ta nuusutab, ta katsub, ta mõõdab, ta haistab, ta hingab, ta lükkab eemale, ta tõmbab ligi, ta jätab olemisruumi, ta ei jäta olemisruumi.
Päeval jõuab ta koju, oma tuppa ja unistab. Ta ei oskagi täpselt öelda millest. Lihtsalt lükkab jalad seinale ja unistab. Kõik asjad on otsekui käes või käe sees või kuskil. Ta tunneb, et ta elab täiuslikku elu. Ta ei oska seda päriselt endale ära põhjendada, et kuidas, aga ta teab, et keegi teine sellist elu ei ela. Mees mainib, et kas naine tahab olla kellegi naine või ta tahab iseseisvalt olla. Olla luuletaja või võitluskunstide meister või kohvikupidajanna või... Ausalt öeldes tahaks naine muusa olla, tahaks naine tähtis olla. Tähis olla. Tähistaevas. Aga ta teab, ta on juba nii palju elanud, et sellest ei piisa. Ühelegi mehele ei piisa muusast. Kui nad baari lähevad, vaatavad naised leti taga meest rõõmsalt. Naine loodab, et lihtsalt rõõmsalt. Nagunii ta ei teeks vahet himurusel ja uudishimul ja rõõmul. Need kõik ühitavad soovi maailmaga kontaktis olla. Ja seda tundub nii mehes kui naistes olevat piisavalt. Ilma ei saa.
Kui ta lõpuks ärkab oma unistustest, kus ta kirjutab. Mitte palju. Mitte üksikaasjalikult. Mitte täpselt. Vaid kirjutab nendest asjadest, mis on tähtsad, mis eeldavad julgust rääkida, julgust väljendada seda, mis sul vaja on. Ta on selline olnud lapsest saadik. Nõudlik. Jalaga põrutada vastu maad ja nõuda - tavaliselt nad andsid talle ka. Tegelikult oleks pidanud õppima tänulik olema. Aga kuna nii paljud andsid, siis ta ei õppinud tänulik olema. Ja kuna nii paljud ei oodanud talt ei tänu ega tähelepanelikkustki ega midagigi vastu või vähemalt ei arvanud ta neile midagigi vastu andvat, siis tal on alati piinlik inimestele asju anda. Olgu need lumehelberaamatud või seebid, piinlik oli. Olgu need kalendrid või potikuused, piinlik oli. Ta nagu ei osanud neid anda, vabandas end alati välja, kartis, et annab valesid asju, vales suuruses või valet värvi või... Aga anda tahtis sellegipoolest. Anda tahtis kõigest hoolimata. Mehele tahtis ka anda. Ja mitte seksi, vaid esialgu teisi asju, mis omasid veidraid, aga tähenduslikke mustreid tema sees või siis tema seest. Anda. Unistada, et sellest andmisest midagi muutub. Anda. Lootust anda. Lootust võtta.
Mehel võis ükskõikki olla tema pabina pärast, aga temal endal ei olnud kunagi.
Ja kui ta siis läkski poodi ja ostis endale hunnikus voodilinasid. Ohjah. Alles siis sai ta aru, et lisaks andmisele ja nõudmisele tuleb osata ka paluda abi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar