04 veebruar 2014

silmused ja naerev mees

silmused.
joomajutud.
naeratused.
vaikused.

surnud Philip Seymour Hoffman.

öö.
roosa öö, mis ei ole pooltki nii huvitav, kui võinuks olla.
järjekordne kasvamine.
ahjaa, keset Jüri Üdi klubi ei tasu kaamerasse vaadata.

aga ikka vaatan, nii põnev on.
nii põnev, nii põnev.

Naerev mees mõjub nii, et... Turris täisteravad juuksed tõusevad üles ja näo iga muskel liigub, nii nagu oleks ta maailma kõigi naerude algus. Ise seda teadmata. Aga noh Woody Allenit vaadates mõjuvad kõik mehed, niimoodi. Ja alati, kui ma teda näen, tuleb mulle väike meelde. Väikeste meeste päikeselisus. Eile sattusin jälle oma lemmikkohvikusse võileiba sööma ja mis juhtus? Lollakat ja seksistlikku juttu ajav üsna paks ja suurte prillidega kutt üritas kõiki sinistes tanudes mõnusaid tibisid leti taga naerma ajada. Siuhke Hoffmani tüüpi, siuhke Lauriito sugu. Siuhke. Ja siis ma tundsin, et nii ongi. Selle ma võtaks. Aga ma loomulikult ei võtnud. Lihtsalt sellised on ägedad. Nii nagu väiksed kõhnad mehed, nii ka paksukesed, kui ka igas tükis ideaalsed, nagu see mees, kellele meeldib Woody Alleni üle naerda.

Kommentaare ei ole: