Furoori tekitamine ja furoori jäämine. Igal juhul on mul see vahel raske. Pilk praegusesse graafikusse ja mu sees tõmbub kuidagi kokku - imelik on. Iga päev töö. Niimoodi 7 päeva järjest. 4 raamatupoes, 3 pöffikassas. Ma muidugi ootan seda mõnes mõttes kannatamatult - seda võimalust kirjutada-lugeda-inimestega suhelda-suhestuda. Alati ei jõua. Füüsiliselt. Vaimselt ja nii edasi. Seisime oma töökaaslasega täna ja rääkisime. Ta on lihtsalt väga väga hea inimene. Mitte nagu Iluskolleeg või Poeet või Väike Prints või Viiking - ma mõtlen füüsiliselt, mitte just ilus, mitte just ligitõmbav. Aga kuidagi omamoodi hell ja soe. Kuidagi selline, et paneb natuke ümber hindama minu tavalisi väärtusi - et olgu ilus, tark ja andekas, et olgu murdja. No mis ma nende murdjatega ikka pihta hakkan - otsivad endale uued naised ja nii ongi, nii jääbki. Aga mõned inimesed püsivad - nagu mingid ilmapuud või kaevud või midagi, mis sa leiad ka aastaid hiljem oma elus tukslevat, vaatad silma ja mõistad korraga enda ilmeksimatut normaalsust, sest nad kuidagi oma olemasoluga annavad mõista, et nad hoolivad. Ja nendega ei saa kunagi ülbelt käituda, sest nende sõprusest ilma jäämine võrdub valuga, mida ei ela üle. Nendele saab kindel olla, ka siis kui muidu ei olda mitte milleski kindel.
Minu kolleeg ja minu kursusvend - mõlemad on sellised, nähtamatult kohal ja hädavajalikud. Nagu selles Doris Kareva luuletuses. Mõtlen küll kogu aeg, et mismoodi, et kuidas, et ärge nüüd rääkige mulle, et see ei ole võimalik, et inimese olemasolu peab olema tugevalt tajutav, aga tegelikult ega ta ei pea ikka küll.
Kasvan. Ja ometi olen kohutavalt õnnelik, et olen vähemasti püüdnud Poeediga puuvõrasid silmitsi ja südametsi haarata, Väikse Printsiga karaktereid välja mõelnud keset Nigeeria kuumust, Viikingiga uskunud hetke ilusse. Ma olen tänulik oma jultumusele ja rumalusele, sest nad panevad mind otsima igas inimeses ehedust, headust, soojust, võimsust. Ja seda kõike neis ka on. Nagu minuski.
Klient: "Ma ei taha ebaviisakas olla, aga ma tõesti tahaks üksi raamatut otsida."
Mina oma peas: "Te ei olegi, te väljendate oma vajadusi, Lõppude lõpuks on see kõige tähtsam minu poes, et te väljendaksite oma vajadusi. Aitäh."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar