Püüan ikkagi

Mõned olukorrad, kus tunned, et inimene on elus väga palju haiget saanud. Ja saad aru, et sa ei saa öelda, et lõpetage ära. Lihtsalt ei saa. Ja ei ütle ka. Sest ükskord oled öelnud ja ega see head tunnet küll endaga ei toonud. Inimesed pole alati valmis võtma vastu teistsugust enda kõrval. Nad on nii kramplikult kinni milleski lausa kummalises. Aga jah. Las see olla nii. Las kõik olla nii, nagu nad on.

*
Natuke veel inglitest.

Alexey Fedorchenko film "Revolutsiooni inglid"

See, mis toimub Ukrainas saab selle filmiga selgeks. See, mis toimub Lasnamäe vene lütseumi ajaloo tunnis Maarjamäel, saab selle filmiga selgeks. Aga see saab ka selgeks, et kui 1920ndatel teevad vene avangardistid omast arust uut ja huvitavat kunsti, muudavad maailma, lõhuvad kõik selle, mis enne neid oli, kui nad kõige vihasemal bolševike-valgekaartlaste võitlemise perioodil suvalise mehe külatänavalt endale poseerima kutsuvad sõduripajuki eest ja tollest kuju välja raiuvad. selle viimase suskavad nad kiriku taha niimoodi, et rahvas tuleb kokku ja kaeb ja kaeb ja kaeb. Silmad jõllis ja härra Zahhar see va skulptor teatab, et see on Juudas, esimene avangardist, esimene antikristlane, esimene, kes võitles selle metsluse vastu. Vaene modell puuakse sellesama kuju külge ja kuju, noh te ise võite kujutada ette, mida kujuga tehti. Umbes samamoodi käitusid handid nendesamade kunstnikega, kes kobisid kohale, et noid venestada. Film iseenesest on natuke pikk, natuke lonkav, aga praeguses olukorras küllaltki põnev vaatamine. Põnevad on ka need va loomastseenid, kus koertele seotakse selga tiivad. Selle peale tuleb kohe kuidagi kaasaegne juutuub ja hunnik loomafännidest sõpru meelde. Ja filmikeelde on põimitud ka imeline Venemaa loodus. Aga jah... Minu seansi ajal oli kuulda ka mõnda norskamist.