Mõnikord piisab selleks, et tunda hoolitsust ja tähelepanu, lihtsalt pisi-pisikestest asjadest, mille peale esialgu ise nagu ei tulegi. Käisin täna jalutamas. Minu paksuklaasilistele silmadele on tegelikult vaja iga päev natuke ringijalutamist ja kaugelevaatamist. See on selline asi, millega olen sisuliselt terve oma elu tegelenud. Mitte ainult lugemine ja kirjutamine, mitte ainult inimestega suhtlemine. Vaid lihtsalt jalutamine ühest linnaotsast teise, ühest kohvikust teise. Ja selle käigus kaugele vaatamine.
Täna juhtus aga midagi imelist. Olin jõudnud Kalaranda ja astusin Klaus kohvikusse. Mulle ulatati uksest sisse tulles salvrätikud. Esialgu ei saanud ma isegi aru mis ma nendega tegema pean. Otsisin oma lemmikkohta - diivanit, liikusin kiiresti selle suunas ja istusin maha. Silmad või noh prilliklaasid täitusid uduga ja korraga sain ma aru, miks teenindaja mulle salvrätti pakkus. Selles ainsas liigutuses oli minu jaoks midagi väga erilist. Ja ma ei usu, et see oli isiklik liigutus, see oli professionaalne hoolivus, mida on imeline enda nahal tunda. Kui noormees minult hiljem tellimust võttis, vaatasin kohmetult maha ja teatasin, et minuga ja minu silmadega on see esimene kord, kui keegi pakub salvrätti, et ma ikka näeksin, mis maailmas toimub.
Aga jah - mingem pühapäeva ilusaid ja andekaid inimesi otsima. Nad on seda väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar