Ma ei tea, kuhu ma sellel aastal Pöffile jõuan. Täna jõudsin ainult ühele filmile. Natuke hirmus on. Natuke õudne. Natuke arusaamatu. Natuke saamatu ka. Igal juhul see film oli kuidagi selline, et tahaks minna kiiresti kiiresti raamatukogusse. Teha lahti mõni Hendrik Lindepuu tõlgitud Miloszi tekst. Nõndapalju katoliiklust ajab segadusse. Täna öösel nägin unes meeletult palju maju ja losse - olin Igorile Peterburgi külla sõitnud, aga see ei saanud olla Venemaa, seal oli liiga palju ilusaid maju (mitte, et Venemaal neid poleks). See lihtsalt ei saanud see olla. Hirmus hakkas, kui ma seal ringi seiklesin. Ja põnev. Mul on tunne, et ma varsti sõidan ära. Ma ei ole ikka veel selgeks saanud, et kuhu, aga kuhugi kindlasti.
Täna käisin "Koerte põuda" vaatamas. Selles oli oma täiuslik, segiajav, hullumeelne - natuke isegi ehk mõistatuslik tukslemine. Imelik oli, et mõned vaatajad tõusid püsti ja läksid poole pealt minema. Koerte põud oli immanentne - ta jõudis igale poole kohale, olles samal ajal põhjani arusaamatu. Ma olin õnnelik, et tegu oli endise sümbolismi lektoriga, kes töötas supermarketi kassapidajana, temas oli midagi üliminulikku. Käisin ükspäev istumas Kristiine keskuses lõuna ajal viisteist minutit ja jälgisin, kuidas LHVpanga esindaja määris inimestele pensione kaela. Ilus tüdruk, pikkade juustega, valis ka lõpuks mehi ja nood põrkasid tagasi, eemaldusid ja nii edasi ja nii edasi. Mõistsin, et see viisteist minutit või õigemini pool tundi olen ka mina vaikne ja rahulik, keeldun ahmimast sisse seda perioodilist ülinõudlikku töölolemist, lähenemist kliendile, kaugenemist kliendist, et tol oleks oma õhk mida hingata. Too viisteist minutit, kui ma saan lihtsalt jälgida seda lõputut askeldamist, liikumist kellegi poole, kellestki mööda, kellessegi, kellenagi. Mask näole surutud ja teadmine surematusest ja igavikulisusest tagataskus varuks hoitud. Seda müüa ei saa, osta ka mitte. See lihtsalt on. Ja sellele taandub lõpuks kõik. Tehku need suured firmajuhid midatahes. Mona Lisa jääb.
Mind külastavad aegajalt unedes ikka need, kes küsivad, et kas kõik on korras, et kas minu elus läheb kõik nii nagu peab. Eks ikka perekond. Kuigi nende külastamine hirmutab mind põhjalikult. Vahel ei saa ma pärast nende olemist - tükk aega korralikult öösiti magada, ma tunnen, kuidas nad hingavad (olla ise juba ammu hingetud) minuga ühes toas, kuidas nad võivad iga hetk uksest sisse libiseda. Igasugune katastroof. Igasugune tragöödia. Igasugune äraminek, muutumine millekski, mis elavad ei ole, on seotud inimlikkusega. See on omakorda meie jaoks harva vastuvõetav. Selle vastu võideldakse, sellest püütakse mööda vaadata. Kristlased mõtlevad, et nad lähevad kas põrgusse või taevasse, budistid usuvad, et nad sünnivad, kas putuka, puu või kuningana, kui nad just ei kirgastu. Ometi - kõikides nendes uskumustes on veel midagi. Midagi miloszlikku ja monumentaalselt. Missest, et kogu filmi vältel tsiteeritakse Dantet. Missest.
See väike blondide lokkide ja valge kleidiga lumivalge liilia käes tüdruk, see vana mees keset andywarhollikult üliasju täis supermarketit [seda kõike ei olnud 30 või 35 aastat tagasi sovetimaades, see kõik oli vaid unistus valikutest, mis ajavad meid tänapäeval täiesti endast välja], see vanamees adraga ja kahe hiigelsuure härjaga keset popmaailma imet, keset uinutavat reaalsust, kus kõik valivad endale mänguasju ja potte. See peaaegu, et paaniline mõistmine, mis minus toimub, kui tunnen, et saan aru, miks poolakad vihkavad nii palju venelasi. 2010. aasta lennukatastroof, kus sureb 85 poola eliiti kuuluvat inimest, teel Venemaale olevas lennukis, kes nad kõik selles hirmsas ja nõiduslikus filmis kaasa mängivad, dokumentaalkaadrites, vaikselt, vähemdokumentaalkaadrites meenub "Armastajate igavene elu", sest ka siin on peaosatäitjad täiuslikud intellektuaalid, keda kohates haarab hirm. Pildid. Pildid. Pildid, mis lõikuvad silmamunadesse. Surnud, kes paluvad ellujäänul kirjutada luuletusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar