Filmid, mis meenutavad teisi filme ja tunded

Mõnikord taban ennast hirmudelt, mõnikord mingitelt kummalistelt hetkedelt, kus ma näen, et kaadrisse on saadud see Nikita Mihhalkovi "Oblomov" (see oli natuke olemas "Revolutsiooni inglites") või too Michelangelo Antonioni "Zabriskie Point". Mõnikord tekitab see emotsionaalselt vaba inimese tunde. Eile käis kena blond tütarlaps meestuttavaga pärimas, et miks Pimedate Ööde filmifestival, et kas ainult öösel näidataksegi filme või. Noh, mitte päris. Aga igal juhul oli see armas, et ta käis. Ja igal juhul on vahel hästi tore, kui inimesed käivad ja lihtsalt küsivad. Sel aastal on mul nii palju aega, et ma olen endale selgeks teinud enamus filmide sisututvuse ja suudan kõik ette vurada, nii nagu korralik inimene kunagi. Nagu mul poleks sõpru ega omaenda elu see viimane nädal aega olnudki. Kuidagi kurb on. Isale tahaks kõige selle peale helistada, samas - mis kuradi pärast ma peaks seda tegema. Kolm päeva tagasi juba helistasin.

Kurb on. Lihtsalt. Nahaalselt ja valusalt. Täpisteaduslikult. Kurb.

Täna hommikul olin piiksutaja pressiseanssidele. Päris kummastav kogemus näha elusast peast imeilusaid eesti näitlejaid, kes ka muide osalevad žüriis.

Imeline ja ilus film "Elu läheb edasi" - seal jooksevaad nad ka düünidel, õnnelikud, vabad, ilusad. Muud viidet Antonionile polegi, aga sellest täiesti piisab. Selgus, puhtus, rõõm. Kõik üheskoos. Kõik võimsad. Ehkki esialgu on suur segadus, suur hirm. Sest aktivisti tulistatakse ja kaks tema last on ohus sel ajal, kui ta haiglas ennast ravib. Ajakirjanik Martha, kes leinab oma poega, tunneb poisile-tüdrukule kaasa ja nonde ema arst lihtsalt suunab ajakirjanikule nood kaks last hoolitsemiseks, seni kuni olukord stabiliseerub. Palju vaikust, palju ilusaid kaadreid, ja siis see  imeline Martha transvestiidist armastatu, kes teatab pärast pikka lahusoleku aega oma naisele, et kui too kadus, ei suutnud ta tükk aega oma Dietrichit teha, see tundus nii labane. Imeline Mehhiko loodus. Ja düünid. 

Emotsioonid murravad peale ega lase lahti

Vinko Möderndorfer film "Põrgu"

Ma ei ole ilmselt tükk aega mõelnud, mis juhtuks siis, kui ma ei töötaks. Või siis, kui mul ei oleks vanemaid, või siis, kui mul oleks lapsed ja mees ja korter ja ma ei töötaks. Seda filmi vaadates - jõuan kuhugi kõige viimasesse põrguringi, kus pole mitte midagi muud teha kui nälgida, keppida ja oma isiklik neer maha müüa, oma lapsed ära anda. Ja see muudkui süveneb ja süveneb ja süveneb ja läheb aina hirmsamaks ja hirmsamaks ja hirmsamaks. Ja siis nagu ei oskagi kuidagi olla, aga ära minna ka ei saa. Lihtsalt - tahaks nagu lõpuks teada, et mis juhtub, et milleni see kõik viib. Endiste idabloki maade tõenäoliselt 2010. aasta töölt lahtilaskmised tulevad meelde. Ja raevukas kapitalism, mis surub lihtsalt inimesi nende kohtadest välja, minema, ära. See on jõhker ja valus film. Siin ei anta järele inimese võimalikele halastussoovidele, et ärge nüüd niimoodi ka meie peategelasega tehke. Lõpuks ei suuda alluda sellele valuemotsioonile, hakkab juba kergelt naljakas. Ennast tuleb kaitsta. Ise ka ei tea, mille eest täpselt. Aga, mis seal salata - emotsioon kestab ega kuhtu. Hirm mutrikese rolli ees kestab ega kuhtu.