Sõõrikukohvikus käisin istumas. Seal oli poiss, kes meenutas mulle hirmsasti Kauri. Seest tõmbas õõnsaks. Ainult paksem ja mingisuguse asiaatliku tüdrukuga, jõid kohvi. Imelik. Mul oli korraga tunne, et ma ei taha sinna enam tagasi minna. Ja ma ei oskagi praegu täpselt öelda, miks see tunne oli. Lihtsalt ühel hetkel jõudis korraga kohale, et aitab. Vahel ju aitabki. Pärast seda ootasin Nõmme bussi Vineeri peatuses. Seal oli omakorda poiss, kes meenutas Väikest Printsi. Ja nii see oli. Korraga ma tundsin, et nad on vaja ära lõigata. Et kogu seda jama on vaja kuidagi õgvendada, lõpetada, muuta ja nii edasi. Jah ja seal ta siis oli - see juuksuriproua. Lihtsalt oli. Ja lõikaski mu juuksed maha. Äkki lõikas just need otsad, mida oli vaja lõigata, et enam ei oleks kahetsust ega muud jama. Jama on igal juhul palju. Isegi rohkem kui oleks endalt oodanud.
Meeskonnamängija. Päris tihti küsin endalt, et kas ma olen meeskonnamängija. Ja ega ma ei tea vastust. Ma lihtsalt ei tea. Aga selleks, et suhe kellegagi oleks, on vaja olla meeskonnamängija. Lihtsalt. Muidu pole võimalik. Vähemasti on vaja toime tulla tolle teisega enda kõrval ja enda vihastamishoogude ja muude ebamugavate asjadega, mis meist teevad inimesed. Ohjah. Selle ära tabamine või tunnetamine ajab vahel ikka täiesti endast välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar