Sotsiaalpsühholoogiast läbikukkumisteni

Plaane on mul palju. Näiteks pidin ma täna ja täna muudkui käima - näitustel ja isegi KUMUsse Rannapeole jõudma. Plaane on. Selle asemel - olen õhtu otsa Scott Plousi sotsiaalpsühholoogia loenguid kuuland. Jah, on küll põnev tegelane. Alates inimeste stereotüpiseerimisest lõpetades muude põnevate vahendite piinamisvahendite lahtiseletamisele sain teada ka Suriname seksuaalsuse jumalustest (vaimudest või kuidas tuleks tõlkida sõna Spirits), kes tekkisid orjapidamise ajal, kui orjadel polnud võimalik luua perekondi. Tekkisid nii-öelda intiimsuse jumalused, kes sisenesid naise kehasse mehelikuna, ja see tähendas, et naisele hakkasid naised meeldima, naiselikuna, siis naisele hakkasid mehed meeldima. Täismahus soostereotüüpide vastast filmi võib vaadata siit: Middle Sexes.

Aga kõige põnevam sotsiaalpsühholoog on loomulikult Philip Zimbardo, kes on TedTalkis rääkinud kurjusepsühholoogiast. Kust see tekib, et me teeme inimestele liiga ja kust see tekib, et inimesed teevad üldse liiga? Hra Zimbrado korraldas 1970ndatel Standfordis vanglaeksperimendi, mille käigus selgus tõsiasi, et täiesti normaalsed inimesed võivad muutuda sadistlikuks, kui nende ümber tekitada vastav keskkond.

Selles vastavas keskkonnas muutub inimloomus 7 sotsiaalse protsessi jooksul kurjaks:

1) Pisike loll samm kurjuse poole (ma panin ju juudid ainult rongi peale, millega neid viidi ahjudesse
2) Teiste inimeste dehumanisatsioon. (tulgu mulle hra Vooglaid rääkima, et ta on hea inimene, hea kristlane, kui ta ei pea homoseksuaale inimesteks, või mistahes ekrelane)
3) De-individuatsioon - enese anonüümseks muutmine (ma olen lihtne ametnik)
4) Isikliku vastutuse kaotamine (aga ta ju ütles, tema, tema - ja tema peab vastutama, või me kõik või...)
5) Pime autoriteedi järgimine (Stalin, Hitler)
6) Kriitikavaba grupinormidele allumine (et peksate kambakesti oma klassi kõige veidramat poissi jah? ja tundub täitsa normaalne tegevus? jah?)
7) Passiivne kurja tolereerimine tegevusetuse või ükskõiksusega

Ahjaa. Lisaks sotsiaalpsühholoogia loengule on ka siuhke loeng: Loomingulisus, innovatsioon ja muutus.

Seal on ülesanne: kirjutada ühele paberilehele kuus oma elu läbikukkumist ja teisele poole kuus asja, milles oled edu saavutanud. Põnev ülesanne. Hakkasin täiesti mõtlema, mis jamasid ma oma lühikese ent siiski põneva elukese jooksul korda olen saatnud. Ja ma olen. Ja naljakas on see, et nad on kõik mulle midagi õpetanud.

* siis kui ma ühe oma väga khuuli (praegu kahelapse papi ja mängupoemüüja) tüübi lumetormiga tolle Lasnamäe viimases peatuses asuvasse koju käskisin minna, sest ma kartsin küsida ühikatädilt, et äkki mu kulla võib minu juurde jääda (ja loomulikult toanaabrilt ja loomulikult toanaabrilt)
* siis kui ma lubasin, et teen korraliku auhindade äraandmistseremoonia Tallinna ülikooli võimekatele üliõpilastele professor Toomas Liivile ja ma ei osanud üldse korralikult esineda ja proua tookordne dekaan sai mu peale kohe jubetigedaks

Ohjah.
Tegelikult on see ikka päris pikk nimekiri.
Aga ma rohkem ei kirjuta. Mõtlen. Mõtlen.

Ruitlase "Vee peal" mulle eriti ei meeldi. Puudub müstika või maagia või ime. Mul on tunne, et kõik on elust maha kirjutatud - aga niimoodi, niimoodi ju ei saa.