Miira

Miira oli liiga kõrk, et kõikide inimestega ühtlaselt armastusväärne olla, mõnikord koges ta täiuslikku vastikust isegi viisakuse vastu. Ta oli alati midagi enamat. Oli! Oli! Nii nagu kuskil kaua aega enne tema sündi oli öeldud. See oli vist ta isa, kes rõhutas kõikehaaravalt: "Mis loevad need madalad majad!"
 
Ja ometi loevad. 
 
Majad lugesid ja sipelgad lugesid ja selle ilusa vana naise armastus luges - kuskil kaugelt enne tema sündi. Miia teadis seda ka. 
 
Nagu ka isa oskus ignoreerida lähedasi ning omaenda vajadusi. ja siis ehmatusega -  mis oli tal nii täielik, et see võttis jalad nõrgaks - avastada, et nii palju asju on tegemata, et nii palju inimesi, just neid kõige lähedasemaid, on armastamata. Just sellepärast armastamata, et sipelgad jäid kokku lugemata, majad vajusid liigruttu rusudeks ja ilus vana naine vajus rinnavähist loppi. Nii see oli. 
 
Miira polnud veel midagi oma elu jooksul jõudnud, ainult inimesi karta ja mõelda, et suurem osa neist on lihtsalt tema ellu toodud prügiks, ajaraiskamiseks, õhupuuduse tekitamiseks. Aga täna, kui ta oli nad kõik kriitiliselt üle vaadanud, hakkas ta peas kasvama uus idee. Kuidas tulla välja sellest kookonist, kuhu ei ole eriti kerge midagi peale omaenese ebakindluse kaasa võtta? Kuidas mitte karta oma naabritädi, kes astus liiglähedale ja liigkiiresti suhtlemisaktsiooni. 
 
"Tere! Tere!"
 
Türa!Türa! kepsutas kuskil aju paremas nurgas, mida sa siin ikka niiväga vastamata jätad, aga raske on vastata, tõsijutt!