Tolm

Sozeta kasvatas tolmu oma diivani all. Tolm oli juba üsna võimsaks vohanud. Naine istus mõnikord põrandale, lõikus kartuleid ja vaatas teist maailma - läbi arvuti või televiisori või lihtsalt diivani alla. Vaikus tolmu ja Sozetta vahel libises inimlikuks ja isiklikuks. Kartulid libisesid veelgi tolmusemale põrandale. Nendele oli tolm põnevam, kui mistahes telesaade. Keegi oli Sožetale väitnud, et tolm on tervislik, või vähemasti osa sellest on tervislik. Tervislikum kui puhtaks küüritud põrandad. Nõnda oli ta otsustanud loobuda põrandate pesemisest päris pikaks ajaks. Ja tolm tegi oma töö - Sozetaga. Tolm lõi talle eraldi ilma, kus elada ja kuhu mitte keegi tulla ei saanud. 

*

*

Ehmatav, kui põnev on olnud tänane Scott Plousi sotsiaalpsühholoogia loeng. Lihtsalt hämmastav, kui hästi rääkida osatakse!