Ja nüüd korraga. Ma ei tea isegi, kuidas seda vastu võtta. Midagi mu sees kripeldab. Seguneb otsekui vaikusega. Saab hirmude tunnetuse ja sellest üle. Korraga. Miks? Sest Külli Tüli ja Mirtel Pohla lugesid kunstiteosteaegset kunstikriitikat näitusel "Force Majeure" mõjudes otsekui ilmutus kunstist - ses mõttes täiesti arusaadavatel põhjustel on tänapäeval võimalik kunstisaalist kaasa haarata, mistahes pildiline objekt. Plõks ja see jääb kinni teie telefoni, fotoaparaati ja kui väga hästi läheb, siis ka mällu. Mõnikord ta on juba ette mälus, lihtsalt kunstnik avastab ta sealt meie seest pildi kaudu. Ja ilmselt ta naerab mõnuga, kui on vajutanud sellele punktile, mis erutab meie mälust esile teisi sõnu, teisi tundeid, teisi inimesi, teist olemist, kui varem. Umbes nagu slaid seinal, mis vahetub.
Ants Laikmaa pildid vahelduvad. Muud ma kommenteerida vist hetkel ei oska. Aga vaadake, vaadake.
Kunsti kaduvus on hirmuäratav. Olgu see tants, teater või muusika - või sõna otseses mõttes kunstiteos, millel peaks nagu olema mõõde, aga näe ei ole, ilma sõnastuseta see lahtub piirituses. Vaob merepõhja, või kaob tuleleekidesse. Hirmus oli natuke lugeda - seda kaduvust ja ilus oli kuulda värvikeele kõlavust.
*
Kuidagi loomulikuna tundus sinna juurde muide kõlavat ka "Konfliktid ja kohanemised" - põnevad nähtused, mille seest kihab välja Siima Skopi, Lev Samoilovi kõlarikas plakatikunst. See kõlab nüüd halvasti, aga tundub, et mitte midagi pole muutunud. Mitte midagi. Plaanimajandus vohab siiani. Ja nalju võib teha ka selle kohta.
1) Kõik töötavadki kogu aeg.
2) Plaane pole - ainult edukultus. Ja Nokialootus!
3) Poes kaupa on, aga raha pole, millega seda osta.
4) Kõik on rahulolematud, kõik protestivad Feisbukis loomulikult.
5) Justkui on sõnavabadus - aga ometi on Kender peaaegu pokri pistmisel.
6) Ja endiselt ei pisteta pokri inimest, kes otsustab suguühtesse astuda 14aastasega. Jaa. Vabadus ikkagi!
Põnev oli ka Rein Välme väike, aga omamoodi siiras fotonurgake väliseestlase pilgu alt 1970ndate paraadidest Nõuka Eestis ja selles ringisagivatest inimestest oma tragikoomilisuses. Minu meelest üks põnevaid kaadreid koosnes heljuvatest kleitidest (mannekeene polnud eksole) üsna tühjas vitriinis. (rohkem kleite polnud, eksole) Õhupallidega tüdinud lastest, kes ootasid midagi. Imelik. Ebamugav. Sasiv.
Mis aga värvirikastesse jalgratastesse puutub, siis onju ilusad, peaaegu nagu need, millega tänapäevalgi ringi vurada. Muide käisin Mare majast mööda. Kogu õu oli jalgrattaid täis. Tundub, et mu alma materi kaaskondlased sõidavad kõik oma siniste, lillade, kollaste ja valgete hipsterijalgratastega. Umbes nagu minu isa.
Tundub, et isegi 1972. aastal armastati jalgrattaid ja mitte vähe. Vähemasti Malle Leis armastas. (ja tema omakorda Sandra Jõgeva ema)
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar