Naine - otsustaja?

Mind on kasvatatud tegema neid asju, mida ma oskan. Tegema nii hästi kui võimalik ja selle üle ka uhke olema. Samas enda eest seisma, vahel ka teiste eest. Mind on kasvatatud vabas riigis, kus mul on õigus olla naine, olla isegi lesbi, olla vallaline, olla lastetu, olla ühesõnaga vaba, kui ma nõnda soovin. Ja mul on eeskujusid. Ses mõttes, et mu ema oli vallaline naine, kes sünnitas kolmekümneüheselt minu, mu vanaema oli tükk aega pärast oma esimese mehe hukku Teises ilmasõjas vallaline venelanna, kes abiellus eestlasega, et saada kolmekümneviieselt mu ema. Nende mõlema otsuseid iseloomustab minu jaoks püüd valida enda jaoks kõige optimaalsem viis laste saamiseks ja elu elamiseks. 

 

Ega mu vanaema eriti õnnelik olnud (ta oli ju ikkagi õigeusklik, kes pidas lugu perekonnast ja abielust), kui sai teada, et mu ema oli mu saanud. Kusjuures sellesama kroonilise konservatiiviga, keda võin omal moel uhkusegagi oma isaks nimetada, kes siiani, nagu tookordki minu eksisteerima hakkamise ajalgi, on abielus oma ainsa naisega. Ja mu ema - rahu olgu tema põrmule - ei pidanud minu sünnitamist ilmselt kõige hullemaks asjaks maailmas. Mis siis et natuke ebamugavaks ühiskondlikus tähenduses. Ja üldiselt - ma ei kahetse tema otsust mind sünnitada sellisel kujul nagu ma olen. See oli vaba naise vaba otsus, mida praegusel ajal takistaks ilmselt kaks asjaolu: väike palk teenindussektoris, kuhu ta paratamatult kuulus, ja ka ilmselt see teine oskuslik tohmanlus - ekrelik usk traditsioonilisse perekonda, mis muide ei koosne ainult naisest/naistest/meestest.

 

Naised on otsustajad. Nad on seda alati olnud. Vähemasti nii on mind isa õpetanud. Kui neil on hea mees, siis on naised selles süüdi. Kui neil on korralikud lapsed, siis on naised selles süüdi. Kui neil ei ole meest, siis on naised selles süüdi. Kui nad üksikemadena ja teenindussektoris töötavatena ei saa oma lapsele korralikku kasvatust ja haridust anda, siis on nad ise süüdi. Noh - tegelikult ei ole naised kõiges süüdi. Jah, nad on võimelised vastutama palju suurema ala eest, kui mehed kunagi üldse on julenud vastutada.

 

Ma ikka veel mõtlen oma pensionieas memmele, kes otsustas pärast mu ema surma sisuliselt pea seitsmekümnesena uuesti minu tookord kolmese plika emaks hakata (isa abil ega riik ei julenud ju vanadele lapsi jätta, vähemasti kaheksakümnendate lõpus), kes oma elu jooksul suutis nii palju raha kokku hoida, et ostis kaks maja. Hämming, mis mind praegu saadab on jah seotud paljuski küsimusega, et kuidas sai lastekodu kokk endale sellist asja lubada. Aga näeh, olukorras, kus inimene oskab kokku hoida ja polegi eriti asju, millele raha raisata, ta suutis seda. Või kuidas ma pidin kodus tehtud liimiga tööõpetuse tunnis pabereid kokku kleepima, sest vanaemal oli lihtsalt kahju kulutada raha liimile, mida sai ise kodus valmistada. Vat sellised lood. Ja sellised oskused.

 

Küsimus aga jääb, et kui palju naised saavad otsustada, kui neile makstakse vähem raha, kui neile tehakse juba teismelise eas selgeks, et nende kehakaal on kolm korda suurem, kui peaks, ja et see on oluline, missugune nende kehakaal on, kui neilt nõutakse juba kahekümneselt lapsi, kui nende eksistentsi ainuke põhjendus ongi sünnitada lapsi, mitte luua väärtusi, mitte arendada ennast ja oma ühiskonda.

 

Küsimus on: Kui palju naised tegelikult otsustavad?

 

Kui neid tehakse igas mõttes väiksemaks - nii poliitilises, füüsilises, sotsiaalses, majanduslikus, kui ka eksistentsiaalses mõttes.