Puhkus on alanud. Nii nagu ka - kummaline pilguheitude heitumine selja taha. Mida ma tegin kümme aastat? Viis aastat? Kolm aastat tagasi? Eks ma siis filosofeeri, mõtiskle, loe jne. Aga täna jõudsin oma 10aastatagusesse igapäeva - Keilasse, ainus mis seal oli, oli varemetesse jäänud kool, kus ma õpetasin. Olin seal 2006 õpetaja ja täitsa selline tore oli olla. Või noh, tegelikult paras õudusunenägu, mis ei saanud ega saanud kuidagi otsa. Ja imelik oli ka - nii seal olla, kui sealt ära tulla. Õpetajaks olemine ei ole just suuremasi tore - tegelikult, kui puuduvad teatud eeldused ja oskused võtta vabalt aga asjalikult ja distsiplineeritult läbi, mitte ainult eesti keel ja kirjandus - vaid ka tavapärased käitumistavad ja kombed - ühesõnaga õpetamine kui selline on paras peavalu. Samas ikkagi oli kuidagi veider selles tookord siiski rahvast täis linnakeses õpetaja olla ja huvitav - ja kui ma päriselt julenud oleks, siis oleks ehk must isegi asja saanud. Päriselt julgemine on vist üks kummalisemaid asju siin maailmas - eks ma õpi seda praegugi pisut.
Päriselt julgemine on üle olemine sellest, mida ma valesti teen. Päriselt julgemine on oma valesti tehtu nägemine ja parandamine ja analüüsimine ja mittetegemine uuesti. Seda ma olengi vist viimased kümme aastat õppinud. Mitte karta valesti teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar