Olen ainult täna õnnetu, sest olen väsinud

Mõningase ebamugavustundega pidi ta nentima, et aeg oli otsa saanud. Ta ei mõistnud, mis aeg. Inimesed vaatasid teda teistmoodi. Mitte enam heldinult ja õnnelikult - nagu siis, kui ta oli veel... Mis ta siis oli? Keegi luuletaja oli seda nimetanud tähetunniks? Elu sunniks? Ilmavaluks? See, kui nad vaatasid teda otse silma - oma kahvatute hallide või roheliste või siniste silmadega, kus puudus mõnikord see ärevakstegev julgus, mida nad temas kartsid olevat. Ta oli ju ikkagi tume oma silmadest ja oma nahalt. Tumedate inimestega käib tavaliselt kaasas see ere leek, mida on kerge näha tumeduse taustal. Ka temas oli seda näha, aga nüüd korraga - keegi ei pannud teda enam tähele, ta ei läinud enam kellelegi korda - selle väikseks kustunud tulukese pärast tema silmades.

See tuluke oligi tema tähendus.

Võidelda kõikvõimalike õiguste eest - oli tema viis eksisteerida. Nüüd kui ta enam sellega ei teinud, libises ta tähenduslikkusest nagu imekenast kleidist kehatu olend või siis plastikust mannekeen välja ja jäi niimoodi sinna, ilma igasuguse funktsioonita seisma.

Ta oli.

Nad kõik teadsid ju. Endine luuletaja. Endine kirjanik. Endine ilus naine. Endine.

Kõike seda kõikvõimalikes variatsioonides. Ja tal endalgi oli imelik sellele mõelda, et ta oli.

Nüüd polnud tulukest, polnud tähendust. Nüüd oli ta igav. Inimene, kellest võis läbi ja mööda minna, nii nagu teda ei eksisteerinukski. Ja see tekitas omakorda ebamugavustunnet ja igavust.

Kuhu oli jäänud luuletaja? Kirjanik? Ilus naine?

Tuluke?

Julgus nõuda palka? Tähelepanu? Armastust?

Ega ta ise ka ei teadnud. Ühel hetkel - ei viitsinud ta enam mõttekas olla.

Ja veel see asi ka.

Ta ei  viitsinud inimestele valetada, et ta suudab midagi paremaks teha oma kirjutistega. Ja ta ei tahtnud enam nende armastust ega tähelepanu. Ta tahtis olla kurb, sest ta oli väsinud olemast entusiastlik napakas, kes jookseb võidu eelarvamustega. Ja niimoodi kadus tuluke tema silmist. 

Mitte miski polnud nii lihtne nagu see esialgu paistis. Isegi selline konstruktsioon  nagu Eesti või naine või mitte-eestlane või tool. Alati võis selle abstraheerida millekski käegakombatavaks, aga samal hetkel - kadus see ära. Solvas see kedagi. Solvas feministe, solvas õnnetuid joovaid ja ületöötavaid eesti mehi, solvas tooli, mis polnudki oma definitsioonis asi, millel istuda. Solvas. Ja tegelikult solvas see natuke teda ennast ka, et ta enam polnud luuletaja, kirjanik, naine. 

Või õigemini -  ta oli kõike seda. Aga ka sellist, mis need olemised endast üldse ei kujutanud. Ja ta lootis, et ta nõnda olles, ei solvanud kedagi. Tuluke jäi kahekümnendatesse eluaastatesse, kus oli rohkem kallimaid, kui ühele ontlikule noorele naisele kohane. Ta lootis, et ta ei solva naisi, kirjanikke, luuletajaid. 

Ja samas oli ta väga vihane enda peale, et kuidas tal siis ikkagi ei jätkunud julgust olla naine, kirjanik ja luuletaja.