Kell on kuus hommikul ja kuskil me lähedal lastakse korralikku tränsmuusikat. Õhk on veel talutavalt mõnussoe, minu poisid magavad oma vaikset poiste und. Tegelt teeb tituk läbi une igast hääli ja see oli esialgu harjumatu ja hullumeelne, kui aktiivne võib olla väikeste beebide uni.
Hetkel on meil raske. Nagu kõikidel inimestel on ka meil palav. Mõeldagi pole võimalik kui palav. Eesti palavus on kõrvetav. Kui ma oleks praegu Nigeerias oleks see vähemalt niiske. Meil siin jah...
Laupäeval proovisime kolmekümnese kuumakraadiga mööda Pärnu maanteed Beebikeskuseni jõuda. Ikka üks hull koht, kuhu jõuda. Kuumus pärlendas näos. Titt lebas vankris. Kahekesti oli see märksa lihtsam. Henryk juhtis vankrit ja mina käisin keset hõõguvat asfalti käna. Nii et siiani valutavad käelabad ja jalgadel on kriimustused ja üks suur sinikas. Ainus, mis mind justkui lohutas, oli, et poiss vähemalt oli vankris, mitte minu süles, hoolimata sellest, et oleks lõtva võinud olla ka minu süles ja tissil, sest teate küll, palav, paha, õuduskuup ja nii edasi. Lipendava tissiga naine olen - olengi. Igatahes jah.
Lutiküsimus on muutunud janu küsimuseks. Last tuleb joota-toita, et tal poleks janu. Üldiselt on see kõik üsna õudne minu ümber ja minu sees. Vett nagu te ise tunnete on üha vähem päeva jooksul tõmbub vee olemasolu aina väiksemaks. Poisil tulevad juustest välja lootevedeliku tükid, näos, eriti otsmikul oli neid ikka hunnikute kaupa. Miskipärast on need nähtavale tulnud alles praegu, nägu muutub, täpselt selliseks, nagu see nägu olema peaks, aga natuke tuleb oodata.
Eileõhtune jalutuskäik lõppes pooleldi karjuda tihkuva titukiga keset Koduparki. Lugu lihtne. Janu hakkas. Mina tegin omast arust jumala normaalse jalutuskäigu, aga lapse jaoks oli see janutekitav jalutuskäik. Endal on paksu inimese tunne, Kehast voolab vähem vedelikke välja. Imelik on. Tissid ei olegi enam igal momendil tituki jaoks tilkuma valmis. No pole enam nii palju asju, mida tilkuda. Õhk tarretab me ümber - surudes meid natuke rohkem vastu maad, mis päeval on tohutult soe. Ahjaa, praegu kui siin räägin, jooksis minu alt läbi hall rott, kes ilmselt samasuguse ulmelise tagaotsimise maania all vaarub.
Eile lasime titel teha nudisti, et ta mähkmetes lööbeid ei saaks. Väga lihtsalt suve hooajal tekkima, temale täitsa sobis pooleteist tunni jooksul suutis kaks korda voodimatile, ekstra ühel poolt kilest, pissida. Seega nälgas ega ka mitte janus ta meil polnud.
Ära sai vaadatud Apple TVst "See" - üliäge ulmesari, kus ringi jookseb Henryku lemmik Jason Momoa, kes hoolitseb oma perekonna eest Baba Vossina, pimedate maailmas, kus vaid mõned sünnivad sõna otseses mõttes nägijatena. Soovitan vaadata, täitsa toreda tunnetusega. Meenub natuke Xena ja... Aga siiski mitte. Henryk arvas, et sinna sisse on surutud pisut "Troonide mängule" omast karakterite ja inimeste ülesehitust. Põnev ja kaasahaarav. Kõige armastusväärsemad on kaksikutest kangelased Kofun ja Haniwa. Minu meelest inimloomuse kaks vastandlikku poolust, millest kasvab ülejäänud ruum ja inimlikkus välja. Lugu hakkabki nende sünnist pihta. Kumba isa eelistaksite teie? Seda, kes teid suureks kasvatas, või seda, kes on bioloogiliselt teie isa. Kumba? Mõlemas on tuttavlikkust, aga kumbki neist on valmis teie nimel surema. Põnev ja filosoofiline igatahes. Eks need isad võivad ka muud sümboliseerida, kui seda, mida me arvame neid sümboliseerivat.
Igatahes - allpool näha haavatud jalad. Hoiame lippu kõrgel ja anname endast parima, head sõbrad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar