Midagi pole märkimisväärselt muutunud - ainult mõned lisagrammid meil mõlemal - nii lapsel kui ka minul. Loodetavasti mitte eriti kauaks. Oleme. Elame. Mõtleme. Ja nii edasi. Ometi mõne jaoks on mõned lisagrammid otsustava tähtsusega. Lapse jaoks on need elumõõtvad ja tugevust meenutavad grammid. Need, mis teevad temast ja tema närvisüsteemist töötava-toimiva närvisüsteemi. Seepärast laps ka sööb. Naise jaoks võivad tunduda tema liigsed kilod või ka grammid kohutavalt suured, no nii suured, et mõni hakkab ennast nende pärast näljutama, teine teeb veel igasugu muid asju. Igatahes Elvina asus palavale võitlusele emmekilode vastu.
Naine pidi. Erinevalt mehest pidi naine tegema süüa, koristama tuba, olema ilus, imetama last - korraldama oma tulevast karjääri, kuhu mitte keegi teda tööle võtta poleks julgenud, sest ta on naine ja kogu tema elu on seotud väikese elusolendiga ja tolle olemasolu kui haigusega. Naine peab. Naisel on kohustus. Naine on. Nii ta oli/on. Igatahes. Nii see oli. Jahmatus, mille sisse Elvina sattus oligi seotud just selle ilus olemise osaga. Naise füüsiline ilu oli seotud ilusate juustega, mis kõik ühel titehetkel välja kukkusid ja tekitasid naises lisastressi. Naine ei jaksanud pidada-olla. Elvina avastas, et ta peab alati ennast ja mis seal salata ka teisi ületama omas ilus, aga aeg oli halastamatu, lisaks sellele, et kilod lisandusid tema tegelikult kaunile kehale, lõikasid kortsud tema nägu, hõbestusid juuksed tema peas, aeg rebestas ta silmadesse vananemise haavad, mis tegid talle haiget rohkem kui miski muu. Ta teadis ja tundis, et ta oligi nüüd osa olemise mitmemõõtmelisusest. Kuidagi talumatu oli leppida naiseks olemise varjamatu pealtnähtavusega. Imetamine olgu nähtamatu, nii nagu naise kaalgi, sest ta on inetu, kui ta on lapse saanud või ülekaaluline või üldse. Eks me kõik ole kuidagi ja me olemegi, peame olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar