Titt ja seriaali passimised

Esmapilgul tundub, et ma olen üleüldse hulluks läinud ja ehk olengi. Tunde ja tunde läheb tite peale ja enda peale ei jää vahel nagu minutitki. kui laps tegutseb omaenda mõttemalli sees, siis tundub mõnikord, et ma ei oskagi muul moel teda lohutada, kui tissi tema suhu toppides. No see oleks, et igakord, kui mu laps saab haiget topin talle pitsat või kohukesi või midagi sama mittetervislikku kurku, selmet temaga rääkida. Mida teha väikse inimesega, kui sa ei oska temaga rääkida. Tema kehakeel ja olemine on ikka veel omamoodi müstika. Kuigi täna juhtus see hea asi, et võtsin ta sülle ja tundsin, et ta rahuneb minu süles. Ja rahuneski, esialgu imes natuke aega tissi, aga natuke hiljem lihtsalt kukkus unne. Ja kui tiss ja uni olid läbi, siis kobis meie kõrvale diivanile lamama ja tundis ennast ikka päris inimesena, sest me muudkui jutustasime "Lupin" taustaks. 

Ahjaa rasedana alustasin "Wataha" ehk "Piiri" või siis "Karja" vaatamist ja titega koos lõpetasin selle vaatamise. Natuke on need sarjade vaatamise õhtud Henrykuga ikkagi kihvtid ja mõnusad. Tekitavad mõnusa koosolemise tunde, ka siis kui pinged on laes ja tuleb leppida igast sorti asjadega. No partner pole selles süüdi, aga ta on esimene, kes tavaliselt saab vastu päid ja jalgu, sest ta asub lihtsalt kõige lähemal selles ruumis, kus minu kurjakssaaminegi. Titaga saab aegajalt paariks tunniks kodust välja minna, aga üldiselt mitte iga päev ja mitte eriti kaugele, sest ta vajab suureks kasvamiseks tissi. Oluline värk, see tissitamise värk. Tegelt tahaks titaga kunstinäitusele minna, aga ma ei teagi, kuidas see välja peaks nägema ja ma ei ole sada protsenti kindel, kuidas näiteks Kumusse näitusele saada imetamist vajava väikse jõnglasega, kes võib saada päris kurjaks, kui emme oma tissi kohe paljaks ei koori. Täna me ei skoori, täna me ei skoori, ei vanu ega noori, sest paljaks me ei koori, sest paljaks me ei koori... ühtki tissi ega tussi ega muudki. 

Igatahes tite kõrvalt tuleb ennast ikka kuidagi lõbustada. Ma muidugi võiks lõbustamise asemel Äripäevasid lugeda, mis mul kõik pooleli ja hunnikus. Mina tegelen aga HBO ja Netflixi sarjadega. igatahes Wataha oli väga valus ja kihvt sari. Muidugi vastne ema Katrina muud teha ei suutnud, kui nutta ja nutta ja nutta, sest iga mõne aja tagant näidati väikesi poisse või tüdrukuid, kes põgenesid kas emadega või üksi üle Ukraina-Poola piiri Poola ja sealt edasi Euroopasse, vabasse maailma. Olgu nad siis ukrainlased, tatarlased, tšetšeenid või kasahhid või... See põgenemine ise ei tundu eriti meeldiv olukord, aga siis kui seda elavad läbi lapsed, siis... Mõnikord näitaks kõikidele rahvuslastele selliseid jubedusi, et nad ennast korralikult kokku võtaks ja lakkaks selliste jamade puhul ütlema, et iga roju oma koju. Kui iga roju saaks olla oma kodus, siis ei sureks ta poolel teel jälkide ja inimvaenulike tüüpide tõttu poolel teel sihtriiki ära või ei saadaks oma neitsist tütart oma riigist lahkuma täpselt samal põhjusel. No ei saadaks ja ei teeks. Peategelane Rebrow jääb ainsana ellu Karja ehk Wataha ehk poola piirivalve suvilapeol ellu. Kõik tema kamraadid lastakse lihtsalt õhku. Siit algab hargnema 6 aastat kestev lugu, mille lõpplahendus meid kõiki jahmatab ja samas, kas jahmatab. Headuse sildi all tuuakse ukrainlasi Poolasse orjadeks ja nood ei saagi midagi valida, peavad toime tulema sõna otseses mõttes jobudega. Soovitan kõigil vaadata ja mõelda. Leiate Telia HBOst. 

Praegu alustasime minu lemmikmehe ehk Omar Sy sarja "Lupin" teise hooaja vaatamist. Ma ausõna ei teagi. Omar Sy on lihtsalt imemees minu jaoks. Ilus. Suur. Soe. Meenutab mulle kuidagi kogu olemuselt minu lapsepõlvesõpra Ragnarit. Sari on kihvt ja sudaani-madagaskari päritolu prantslane Omar Sy on veelgi kihvtim. Lihtsalt jumaldan tema mõnusat olemist. Lihtsalt jumaldan teda ennast ka. Jumaldan. Fakt. Lupin jookseb hoopistükkis Netflixis. 

Ma pingutan kõigest väest, et ikka iga päev vankriga jalutamas käia, sest tituk peab saama värskes õhus viibida ja ega see tema emale ka halba ei tee, kui ta natuke kaugemale oma nina otsast vaataks. Ma nüüd võtan ennast kätte ja püüan leida olulist teavet teemal emme ja beebi jooga kohta. Samuti tahaks iga päev kasvõi paar rida kirjutada. Muidugi, kes mu vanaema-ema lugu tahaks lugeda, siis sellega on pisut sant, aga eks ma püüan ikka. Lisaks nagu ma just ütlesin Äripäevad ja natuke majapidamistöid, tite kõrvalt, kes võib ikka korralikult endast välja minna, sest emps ei anna tissi või ei suhtle temaga korralikult, aga eks ma õpi. See emaks saamise protsess on ikka ulmelisuse kuup. Täna ka. Titt lihtsalt kisab ja siis peab kõik asjad maha pillama ja teenima oma väikest kuningapoega. Poolikult pestud nõud, poolikult pestud pliit. Isa muidugi vibutab kuskil mu sees oma nimetissõrme ja teatab, et peaks ikka kõiki majapidamistöid tegema. No ma teeks ka, kui klutt ei vajaks tissi ega kallistust ega lähedust päev otsa. Ma muidugi pean õppima temaga kõvahäälselt vestlema, et ta tunneks mu lähedust ja tegema oma asju, siis on ta rahulik ka. Igatahes. Püüan tite kõrval ellu jääda ja asju juurde õppida. Kui ma siit mõne enam-vähem talutava tekstiga välja ilmun või mõne raamatu läbi loen, siis on ehk inimese moodi olla ka. Hetkel tunneb ennast enam-vähem inimesena ehkki algses faasis titt.