Jaa. Selline ma olen. Tahan endale järeltulijat. Ega see tulija polegi kõige hullem ega ka mitte kõige parem. Väike, igerik, minu nina ja ümmarguse näoga, ennast pisut paksuks söönud jõmm on ta. Mingitel hetkedel tohutult kallis, mingitel hetkedel õuduskuupide kuup. Mingitel hetkedel tegelane, kelle olemasolu on nii väsitav, et paha hakkab. Mingitel hetkedel on mu enda olemasolu väsitav. Tissid eritavad piima, sest mu hälli lähedal on titt. Und pole, sest ma mõtlen, kas mu neljakilone titt ikka veel ei ärka, kuigi tal võib kõht täitsa tühi olla. Jne. Jne. Mind ka pole. Sellel nädalal käisime esimest korda raamatupoes ja kahes kinos ja tegime üldse ürgselt tähtsaid Katrina-asju, isegi vanalinna sattusime, kus ohsaimet saab sõita täitsa mõnusalt mööda mittemunakive ja ringi vaadata ilusaidmaju. Täna jäin keset imetamist lihtsalt magama ja nii mööduski üks kõva 45 minutit, millele järgnes teadmine, et kutil on ju kõht piisavalt paksult piima täis, et me tohime jalutama minna. See meie minek on alati läbirääkimine, et kas ta tohib ja kas ta tahab minuga jalutama minna. Tegime täna veel ka õhtuse jalutuskäigu, ohsedatitte, kui ta korraga taipas, et õues on ikka väga mõnus olla pärast kella üheksat õhtut, silmad sirasid ja mõte lendas, nii kui klutt taipas, et ohoh... mingid olendid laulavad ehk linnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar