Aga see kõik on ju tegelikult kodus täitsa lubatud, nn omainimeste vahel. Meie otsustasime aga ükspäev EKKMi väisata. Nagu ma siin juba rääkinud olen, siis kõige suurem igatsus on ikka muuseumide ja kunstinäituste järele mul kogu aeg. Muud ei teekski, kui aina käiks sellistes kohtades, samuti läheks vaataks mõne raamatuesitluse ka üle oma toreda titega, aga noh, vaatame toda asja. Nutta tihkuv titt võib mõnele ikka päris ette jääda, mõned minestavad ära tissiemmest ka. Nii et jah. Igatahes EKKMis oli täitsa tore näitus, mille ma sisuliselt läbi jooksin, nagu mõni hull kiire vanamees, kes läks pissile, aga avastas, et oli naiste tualetis ja kupatati sealt kiiresti minema. Mina avastasin, et ega ma vankriga näitusesaali eriti ei julge minna ja kui ma seal ringi tuigerdaks, siis teisele korrusele ikka ei pääse. Seega vanker seisis magava titega allkorrusel ja ootas oma paremat aega. Klutt tegi oma aktiivset und, kus kogu vanker väriseb ja titt teeb aegajalt häält, aga kui ligi astud, siis seal ta siis on magamisastmes esimeses või teises otsas, igatahes kummaski otsas ja mõtleb, et kas edasi minna või mitte. Seal ta siis on. Ülejäänud mõtlevad, et laps on ärkvel.Igatahes seni kuni titt magas kohvikus jooksin läbi kaks korrust, millest kahjuks jäid uurimata videoinstallatsioonid, millele me tavaliselt Henrykuga koos erilist tähelepanu pöörame. Meelde jäi tükike Georgia O´Keefe`i "Making your unknown known" Killu Sukmiti tikandil. Ja muidugi Karl Pärsimägi naljakalt värvikad minu mõistes traditsioonilised pildid, mis kuidagi olid seotud selle ebakindlustundega, mis EKKMi maja võib tekitada.
Titega otsustasime juua allkorrusel mahla ja olla. Rahulikult. No titt võttis ükshetke ette korraliku karjatuse, mille kestel ta surus oma igemed mu rinnale ja sõi sealt ligi pool tundi, üsna häälekalt, nii et iga lonksatus oli kuulda, ilmselt üsna kaugele ka. Prantslased kaugel välisõue nurgas läksid ilmselt näitust vaatama. Nende asemele ilmus väga stiilne noor ilus naine arvutiga ja hakkas tööd tegema ja mingil hetkel sa suitsetama. Mina tõusin üles ja liikusin EKKMi aia poole, väga õige hetk liikumiseks välialalt EKKMi juurviljaaia poole. Härra otsustas nimelt keset järjepidevat matsutamist ka suuresti puuksu lasta ja ka kakada, suure kuuldava plärtsatusega. Siuke lõbus seik siis. Gloriasse me ilmselt nüüd kolmekesti minna ei saa.
1 kommentaar:
Postita kommentaar