Täiuslikud hetked titega

Tegelikult on on täiuslikke hetki ka. Nii täiuslikke, et nende sõnadesse panemine ajab nutma. Üks olulisemaid on see, kui tunnen end kuuluvat lapsega kokku. Me oleks nagu sõnatult moodustanud tiimi, tema on minu kõige tähtsam ja mina tema oma. Seda on kõige lihtsam tunnetada näiteks jalutuskäikudel, siis kui toimub see aeglane magama jäämise moment. Seisad keset linna kõige kavalamat melu ja vaatad oma pisikese poisi täiuslikke näojooni ja tema suu ei matsutagi mõnuga kumbagi su tühjaks imetud rindadest, sa tunned, kuidas rahu valgub tema palgesse, mitte lihtsalt piimast, mis su seest temasse voolanud ja seetõttu paljusid tema tundeid ja tunnetusi muutnud, vaid miskisest kõrgemast ja toredamast olemisest pärit vaikuse sees on temale justkui vajalik sinu lähedus, sinu keha, sinu siinolu. Ja klutt saab aru, kui me loen feisbuki postitusi mobiiltelefonist, skrollin nagu hull Instagrammi, vahetan lehekülgi lehekülgede järel raamatus, teen ühesõnaga teistsuguseid liigutusi, kui oleks oodanud suhtlemisolukorrast. Ega just väga meeldiv ole telefoni näppiva inimesega suhelda päriselus või sellisega, kes närviliselt raamatut loeb või... Tohvrike nõuab täielikku tähelepanu ja armastust. Kui aga leian selle kontsentreeritud hetke, kus kõik asjad on eemal ja alles on ainult väike inimene minu kätel, siis võib juhtuda midagi imetaolist - hetkeks ongi olemas ainult minu pisike poiss. 

Tõsiste, lausa enneolematult tähtsate silmadega vaatab ta mulle otsa või on ta need sulgenud usalduse märgiks. Ta tõmbub magamislootuses mu kõhul kerra ja korraga on tunne, et ta teab. Ja ta tõepoolest ka teab, kuidas asjad käivad, kuidas inimesed elavad, on, suhestuvad, hingavad. Ta teab seda aistilisel moel. Ta teab seda justkui läbi minu keha. 

Need usalduslikud hetked on kohati naljakad ka. Ükspäev, keset toda kätel olemise uinumise protsessi lihtsalt puhusin poisi sulgenud silmadele ja reaktsioon on väga naljakas. Ta avas silmad ja kortsutas seda tehes oma pisikesi kulmusid. Ta ei saanud aru, mis toimus, kust tuli see imelik tuuleke, mis oli ilmselt küllaltki soe. Õue minnes oli see alati kuidagi kummaline ja teistmoodi, nüüd tundus see kuidagi liiga ligi. Ühesõnaga segaduses poiss kaes minu poole ega mõistnud, et mismõttes. 

Ahjaa veel üks täiuslik hetk oli. Pärast pikemat jalutuskäiku seisatas meie korteri ukse ees hiigelsuur pea poolesajakilone valge koer. Õigemini istus teisel pool tänavat meie koduukse vastu maha. Omanik muudkui tiris ja tiris toda lipendava keelega loomikut enda poole, aga too ei olnud nõus kuhugi minema. Mina haarasin vankrist oma pisipoja. Omanik teatas üle tee, et koerale meeldivad lapsed, et ilmselt ta haistis otse kaugelt meie pisikest poissi ja tahtis seisatada. Nii tutvustasimegi suurele koerale ehk Viikingile oma pisikest poissi ehk Tohvrit. Loodan, et nad kohtuvad veel, et neist saavad väga head sõbrad nagu Tjorven ja Pootsmann. Igatahes - Henryk oli paanikas, kui ma suure koerasuu juurde tõstsin meie pisikese poisi, aga muud mul ju üle ei jäänud. Ma nägin juba kaugelt Viikingi heatahtlikke silmi ja suurt rõõmu, kui meie pooleteistkuune kutt teda sai jälgida. Imekaunis, imetõeline tundub see hetkede hetk, kus laps õpib tundma maailma täiesti erakordsel elusolenditega kokkupuutumise moel.

Kõige toredam oli üks laupäev, kus poiss jällegi minu kõhul magama jäi ja Henryk omakorda minust kinni haaras. See oli kergelt matrjoška värk. Minule tundus see kokku kuulumise tunne väga võimas. Olime üks väike pere. Olemegi, lihtsalt läbi selle füüsilise tunnetuse lisandub otsekui üks lisapitser selle tõestuseks.