See hetk, kui härra Tohver otsustab lihtsalt tissut tõmmata nagu see oleks mõni mai teagi nöör, mille otsas on kelluke või midagi ja minul on valus. No nii kuradi valus, et hakka karjuma. No tegelt nii kõvasti ta ei tõmba ja teine asi on ka see, et ma olen valu suhtes noh enam-vähem mingis ajalises nihkes, see jõuab minuni alati kuskil-kunagi hiljem, siis aga jõuab. Tissid tunduvad läbi tõmmatuna, nad ongi läbi tõmmatud. Kõikvõimalikke avalikke kohti, kus olen titte imetanud: Lembitu park, Beebikeskus, Tammsaare park, Politseipark, Pärnu maantee Kalevi peatusest Väike-Tallinna peatuseni, Tondi pisut urkalik koht, mis mulle väga meeldis, Kristiina tänav Uues maailmas, Solarise esine, kus titt ennastunustavalt tissi tiris nii 45 mintsa järjest, bussis number 16, kui me keeruveerudes sõitsime alla, üksi vankriga, nii et vankrit pidi hoidma, titte pidi hoidma, ennast pidi püsti hoidma, tite silmad olid nagu tõllarattad, ah et selline asi on ka olemas, et mingi liikumine autoga on jah olemas, aga selline suur elukas nagu buss, Viru keskuse Roberts Cafe, kus kaks prouat mu kisava tite peale üsna sapiseid pilke heitsid, minu peale ka, lastehaigla koridor, kus tiss pikalt välja tolgendas ja arst teatas, et imetamistoad on ka olemas, ka haiglas, teel lastehaiglasse perearstile kontrolli (siis sain aru, kuidas see kahekilomeetrine jalutuskäik umbes neljakordsena minu vanaemal võis olla, kui ta otsustas, et tema pisike tütar hakkaku õigeusklikuks), üldiselt see tissi omamine, mille sees on titetoit, teeb kuidagi enesekindlaks jalutajaks suvel. Kogu aeg panen endale kirja, et kuhu võiks minna täna või homme või mõtlen selle peale, et mismoodi see käia võiks. Igatahes on tite toitumus minu eraldi hobiks saanud lisaks pikamaajalutuskäikudele, mis võiks kindlasti veel pikemad olla. Ometi tahaks pesu pesta, aegajalt endale süüa teha ise, mitte panna kõik elukaaslase õlule, kes muide tunneb ennast süüdi, sest ta käib tööl ja ei ole kodus mulle abiks. Aga noh, varsti tuleb pikem puhkus, äkki saab siis kenasti kuskil Eesti teises otsas kaks nädalat järjest titte passida ja ehk isegi mõne põõsa marju ära süüa ja üldse ennast hoopis teistmoodi tunda. Aga jah, rääkides lutiproblemaatikast, siis tegelikult on see päris kõvasti seotud sellega, et laps ei saa ju aru, kui palju on piisavalt palju ja imeda meeldib talle ju väga, suurepärane ellujäämisrefleks, millega igapäevaselt titena toimetada, samas elus ta juba on, süüa saab, mõnikord väikeste vahedega poolteist-kaks-kolm jne tundi järjest. Kõik muudkui soovitasid, et titele üks korralik lutt muretseda ja mina mõtlesin, et miks kuradi pärast kõik ämmaemandad ja imetamisnõustajad nii palju sellise asja vastu, nagu lutt on. Ja loomulikult hakkas mul aeglaselt ka kohale jõudma, miks see niiviisi on. Selle taga polegi ju muud, kui tänapäeva inimeste mugavus. Või siis imbetsillus? No mina võin ka olla paras imbetsill olukorras, kus ma satun oma nn mugavuse ohvriks ja ma ju satun mõnikord. Eks me kõik satu varem või hiljem. Kui ikka vastsündinule iga asja peale lutt anda, süvenemata mähkmeproblemaatikasse või sellesse kas tal on janu või kõht tühi võib väga lihtsalt elusast titest teha surnud tite. Lutt peaks olema kõige viimane asi, millega titte lohutada, aga jube mugav on, kui saab siis linna peal vastavat pargipingikest otsides titale lutt suhu toppida, et oleks korralikult topitud ja hoitud ja üldse. Ja siis kui vastav pingike leitud, tiss välja ja titele suhu, et ta rahuneks ja tunneks ennast inimesena ja tema pisike kõht täituks elunektarist. Juhul kui ma pole öelnud, siis meie titt on täielikult rinnapiima poiss - see on siis, et vett me talle joogiks ei anna. Vee peab ta nii kuumadel päevadel nagu praegu minu tissi kaudu välja imema ja ta tuleb sellega ideaaalselt toime, sest ta on tubli ja kiire poiss. Tänavatel ei kohta ma imetavaid emasid, mis tundub kuidagi loogiline, palju mõistlikum on tissi anda poollamavas asendis eriti esialgu, kus enamasti sünnitusest rebenenud alakehaga, ongi raske istuda, minul polnud istumisega probleeme, minu tõmbab poiss päris kõvasti vastu keisrilõike haava oma pisikeste jalakestega, nüüd on need juba pikemad ja tõmbab mujal. Igatahes lutt teeb minu elu paremaks, aga ma pean jälgima, et mitte liiga heaks, sest nagu te mõistate, ei ole see kellelegi eriti kasulik, kohe kindlasti mitte minu väiksele klutile. Kõik, mis klutile on paha, ei saa hea olla minulegi. Igatahes muutun aina julgemaks iga päevaga ja käigud klutiga on ka seda mõnusamad, et ta saab aru, et emps noh jah... on emps ja tema jalutuskäikudega tuleb toime tulla. Tissu on lähedal, järelikult kõige hullemad need ju olla ei saa, kuigi ütleme otse välja - see haisu värk on ikka ilgus mõnikord ja sellega toimetamine on omaette lugu. Olgu see Tondi mahajäetud majade juures, kust mitte kaugel - allpool pildilt näha - asub ka lasteaed, mis ilmselt toimetab nende mahajäetud majade haisuga umbes samamoodi, kui Tohver, et ignoreerib nii palju, kui jaksab. Sealsamas ka Pärnu mnt - issand kui tolmune ja tundub, et kogu Tallinn tuleb suviti lükata põhjaliku teedeehituslaviini alla. Kõikjal, kus emme ja Tohver käivad keegi lõhub ja sekeldab. Päris hirmus lugu, ütleme otse välja. Aga suures liikluses, nii nagu see on meie lähedal, tundub kõik see mitmeid kordi jõledam. Tolm, automürin, heitgaasid ja titeke selle keskel. Ei mingit rohelust ega rahu, nagu oleks lootnud. Igatahes lutt aitab, aga ta ei asenda tissi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar