Jaapanlannaga pargis

Sa nagu ei saaks aru.
Jaapanlanna ütleb seda kuidagi nii ausalt, et hirmus hakkab.
Noh, absoluutselt oma tunnetest, sul oleks neid nagu liiga palju ja korraga ja kõikide inimeste vastu. Saad aru, nii ei saa. Sa ju peaksid aru saama, see on nagu, teadküll, Anni ütleb, et tuleb olla konkreetne, ja tulebki. Ausalt. Teadküll. Tegelikult ei tea.
Sa nutad kõike ja kogu aeg taga, korraga.
Täna trügisin mingit koera paitama. Hommikul ka. Ta oli nii väike ja ta oli nii paitatav. Nad kõik on korraga nii väiksed ja paitatavad. Koerad. Kassid. Ilmselt oleks ma isegi seda kana seal sadamaäärses kohvikus paitanud.
Tegelikult ka. Anni ütleb, et talle ei meeldi, kui mingil jobul on tema asjad. Ja ka tunded. Noh, tunded on nagu asjad. Saad aru. Mina ei ole emotsionaalne.
Tegelikult, mu punapäine, ei ole mina ka. Ausõna. Ma lihtsalt teen seda. Ja siis korraga polegi midagi muud kui mustmiljon emotsiooni, mille täideminek on igapäevane - võib-olla isegi hala. Tegelikult ka. Mul võiks kass olla, aga ei ole.
Tead, neil on Jaapanis koertelaenutus.
Äge! Nii hea oleks koera laenutada. Ma tahaks kõiki muudkui patsutada.
Ja siis on neil kassikohvikud. Kassid on muidugi nõmedad.
Eitea, ma käisin sõbral külas. Noh, see ei olnud tema kass, aga tunne oli küll et
tead küll, et... Nagu oleks meie kass, mingiks lolliks momendiks, kui ta puutus mu kõhtu. Kass ma mõtlen ja sõber, sõber... sõber. Ahteadküll.
Miks sul neid nii palju on? Minul on küll ükshaaval, aga siis korralikult.
Nota ongi mu sõber.
Nojah.
Jaapanlanna vaatab mind nagu suurt veidrikku.
See blogi. See on sul ikka kuradi napaka inimese blogi. Otsusta ära. Tee selle nimel tööd. Saavuta see. See on võimalik. Ilus, tark ja nohmissealteha rikas mees.
Aga ma tean, et hoolimata sellest, et ma olen napakas, ma meeldin talle. Lihtsalt. Konkreetselt. Tobedalt. Jõledalt. Hirmuäratavalt.
Ostsin äädikat ja ennast - kaua aega. Sealsamas Sadamarimis. Ürdilikööriga.
Ostsin aega ja armastust. Sealsamas. Sadamarimis. Ürdilikööriga. Seal oli poiss. Täitsa ilus poiss. Sadamakohvikus. Oleks võind juurde minna. Suitsu paluda.
Katrina, Katrina, Katrina - sa ei saa kunagi Väikest Printsi enda luulekogumikku illustreerima panna. Ta ei ole nii pettunud kõiges, kui sina. Katrina, Katrina, Katrina.
Vist jah.
Ei ole jah.
Aga ta ei ole, ta ei ole, noh ta ei ole... Keegi ei ole... Ma kogu aeg loodan ,et oleks
Aga ta ei ole, ta ei ole

'Ma ka omast arust ei ole. Tüdruk pilliga kirjutab kirja, et ma olen nii kurb. Ma ei ole ju. Sõbranna, keset joomisõhtut ütleb korraga, et ma võin talle helistada, kui mul on väga paha olla. Mul ei ole. Ma lihtsalt. Mul ei ole. Ma lihtsalt. Mul ei ole. Ma lihtsalt olen napakas. Ma lihtsalt ei saa sittagi aru, mis on. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab niimoodi olla. Ma lihtsalt olen harjunud, et ma saaks midagi muuta. Nii nagu kunagi kui ma väike olin ja kui meil igav hakkas, siis me ehitasime onni või tegime orienteerumist või kedagi. Praegu, no kurat praegu saan ma kirjutada ainult artikli ja seegi, kurat seegi on sitt artikkel, sest kõik mõtlevad, et ma olen

Ja ma olengi. Ja nii ongi.

*

Kõik, mis jääb, on püsikliendikaart

Vanatädi leti taga. Mees oli püsiklient. 1925. sündind. Juulis suri ära. Ei, me käime ikka siin ostmas. Jaa, või noh, mina käin. Illaario oli nimi, miskipärast pandi passi Ilaaria, ja nii ta jäi.
Seal ta siis on, kõik, mis lõpuks jääb, sellest, mis kunagi oli. Mingi napakas püsikliendikaart raamatupoes.
Kahju hakkab.
Muudan nime. Muudan kaarti. Muudan elu. Muudan kõike. Muudan ma või? Või kujutan ette?

*
Nüüd ma tean juba, miks herr IlusKolleeg ei salli mind. Ütlemata ei jäta ma kuraditki. Ja kui jätan, siis pead olema Poeet või Professor või keegi, kellele ma ainult hädavalus haiget teen. Väiksele Printsile kogu aeg. Väiksele Printsile tsiburaskaga.

*

Ajud

Mille järgi ma aru saan, et mul on ajude asemel hormoonid.
Mu IlusKolleeg on lihtsalt jobu ja saab kõigi Suurte Ülemuste käest kiita, aga ise ei tule kohalegi, siis kui ta peab kohale tulema.
Ma armastan joodikuid ühesõnaga. Mehi, kes lõhnavad nagu mehed, ja käituvad nagu hüsteerilised naised. Jess. Selliseid ma olengi terve elu taga otsinud.

Pole head ega halba

Täna on külm olla.

Naljakas ja kurvameelne ja külm.

Sa kirjutad luuletuse. Tead, kuidas mulle meeldiks (ja sa tead ju ka mu edevust), et see on minust. Aga ei ole. Või noh. Nagu Väike Prints pole kunagi ainult Väike Prints, vaid ta on alati midagi muud. Nii on ka sinuga lood sellised. Et sa pole kunagi ainult sina ja mina pole ainult mina. Miks?

Mu armas, me oleme kirjanikud. Vana mees minu mitmetahulisest elumajast küsis, et kas ma olen kirjanik või luuletaja või kedagi. No ilmselt olen. Ma enam väga sellele ei vaidle vastu. Aga ma ei ole sellega ka lõpuni päri. Ilmselt olen ma nii mõndagi. Nagu sinagi oled nii mõndagi. Alati natuke enam, kui sa oled.

Tööl on kurb. Nad teevad meile liiga või meie teeme neile või ma ei teagi. Ei tea kohe mitte mingitki pidi.

*
Poiss ostab raamatu: igal kohal oma lugu.
Särgi peal on kirjas: pilet ei kuhugi.

Kas eikuhugil on lugu?

Luuleõhtu oli väga äge

Kes oleks uskund, et Katrina pisikeses kodus lõpeb päev. Ja mitte ainult Katrina päev.
Kes?

Teiste noorte naiste kogemused ja minu igatsused

Viimasel ajal on tunne, et ma ei saa pooltest asjadest aru. Võib-olla ei peakski. Inimesed kogu aeg nagu kasvaks. Tüdrukutel on suhted. Minul on lagunevad hambad, mingi kummaline naabrimees, unistus Väikesest Printsist (mida võib pidada täiesti kuutõbiseks unistuseks ja armastusluuletusi tema kohta võib pidada naiivseteks ja ja ja lapsikuteks. Mis muide täitsa nagu peabki paika. Neljast väljavalitud luuletsusest julgen lugeda kaks. 

Jah.

Jahp. 

Valdus Mikita võtsin kätte. Kes teist ei võta? Loen. Kuidas ma teda loen? Tšehhi taustal tundub kuidagi kummaline ette kujutada, et me oleme mingid erilised šamaanid. Eestlased ma mõtlen. Raki veri - Kalevipoja tapetud koera veri - Rakvere. Loomismüüt. Ebakindlus muutub väljakannatamatult suureks ja valusaks kindluseks, kui Mikitat lugeda. Täiesti kummaliselt helgeks selguseks. Jalgrattaselguseks. Lootusrikkaks. Mina ei tundu endale enam nii väike. Ehkki ma olen väike. 

Seal nad siis on ja räägivad nii paljudest asjadest, millest minul pole mingit aimugi. Mehed? Ma ei taha asja tegelikult komplitseerida. Kui on, siis on. 

Jaapanlanna ütleb korraga kiiresti, et ma ei tea üldse, mis tunne tal on. Ta on põhimõtteliselt maha jäetud või maha jätnud. Ja kui nüüd päris aus olla, ei tea jah. Seda kogemust mul pole. Armastuskogemust, kus ma teadlikult oleks kedagi maha jätnud. Mul on ainult lõputute igatsuste tuumkogemus. Vahel on tunne, et ma pole vanemaks saanud kui seitse. Me oleme vanaemaga koos. Sealsamas Raudtee tänaval Võrus. Käevõrus. Eluvõrus. Minuvõrus. Ja ta tuleb külla Kehrast. Tema - pruunide silmadega venekeelne onu Vadim  - ta ilmub, et pärast viiepäevast sealviibimist asjad kokku panna ja ära sõita ja mina ei saa sinna midagi parata, ta kiusab mind. Naerab mind. Ta on minust viisteist aastat vanem või noh, natuke rohkem või noh. Aga tema kohalolek on alati midagi, millest lahtilaskmine võtab tund aega. Ma nutan lohutamatult. Nutan palju. Nutan nii et vanaema ei oska mulle kogu selle asja peale miskit öelda. 

Vanaema teab, et Vadim peab suureks kasvama. Peab naise võtma. Peab lapsi saama. Peab õnnelikuks saama. Vanaema teab. Ta teab, et Vadim on piisavalt vana, et ise hakkama saada. Mina tean, et meil on nagu perekond. Peaaegu nagu oma perekond. Võib-olla ma isegi ei tea seda, ma kujutan seda ette, sest Vadimilt saan ma igakord midagi sihukest teada, mida ma vanaema käest ei saa teada. 

Nagu eile Jaapanlanna ja Sireti käest. 

Jahp. 

Mulle meeldib olla originaalne, aga samas mulle meeldiks väga, kui ma suudaks inimestega kaasa rääkida erinevatel teemadel. See oleks huvitav. Praegu räägin ma ainult endast ja see ei vii midagi kuhugi kuidagi edasi. Igatsus selle järele, mis on kodu. 

Jaapanlanna on pahane, et ma jätsin jaapani keele õppimise lohvakile. Samuti polnud ta mu eileõhtuse välimusega rahul. Ma ise ka tundsin korraga, et ei, see ei ole minu koht. Ometi kuskil võiks minu koht ka olla. Tantsida tahaks. Väga väga väga väga tahaks tantsida.

On see kõik vaid armastus või raha

Mõned lood kerivad ennast üles. Vaikus võpatab tõusma ja minema uksest ja endast ära. Aga enam või noh juba pikemat aega ei oska. Ikka on kõik sellega seotud, mis minule korda läheb. Ja kogu mu maailm on seevõrra tuhmim ja rabedam kui eile. Ikka. Alati. Kompulsiivselt. Pöördun ümber ja hakkan mehaaniliselt taga otsima seda, mida eile tundsin, seda, mis mind iseloomustas. Jättes mind sisutühjaks ja lagedaks, nagu kaasaegse Euroopa üheprotsendise metsasisaldusega, ei ole nagu Eesti. Ei ole. See, millega ma harjunud olin, sellest olin lahti lasknud. Kõik naersid minust üle ja minu üle. Ja ma ise ka. Vaikselt. Istusin ja mõtlesin, kuidas veel kord mitte olla ori. Mitte meenutada seda Franz Kafka tegelast. Pole oluline millist. Maailmas, kus mitte kunagi ei või teada, mida me teeme ja kuidas muutub see vabadus nii hingematvalt olematuks, et imelik hakkab.

Mida me otsime taga kogu aeg ümber pöördudes?

Kuld?

Kuld?

Kuld?

Kapitalismis ei ole kulda. Kapitalismis on mingi paradoksaalne paanikahoog, et äkki inimene ei toimi piisavalt hästi. Ei tööta lisandväärtusega, ei armasta oma klienti piisavalt või vastupidi, klient ei armasta teda. Äkki mina ei toimi. Äkki ma olen pöördumatult muutunud selle aja ja inimlikkuse ees, mida peetakse minulikuks.

Loe palun oma luuletusi, ära karda. Loe - äkki keegi saab lohutust. Äkki keegi enam ei karda. Äkki keegi teab korraga tahtmatult eneselegi aimamatult, et seal kuskil on vabadus, seal nende ridade vahel, kus on pisut sööki ja pisut armastust.

Vaatasin mingipäev Marketa Lazarova filmi, Franticek Vlacili tehtud. Tšehhi oma. Meie poes müüakse ka. Vabastavalt valusalt kohalolevat kõikehaaravalt ilusat filmi. Ja seal ta siis oli see munk lambaga. Umbes nagu mina. Umbes nagu Väike Prints keset Hiinamaad, lõkke ääres. Mina, kes ma kogu aeg kartsin, et äkki temaga juhtub seal midagi. Minu Väikse Printsiga. Mina, kes ma spurtsin paremale ja vasemale, et midagi ei juhtuks, et kõik toimiks. Jaa, on inimesi, keda ma pean ainult ilusaks. Lihtsalt, mul on nendega nii veidralt kummaline ja hirmus ja kodune, et nad kaotavad ära igasugused turumajanduslikud aspektid, nagu munk, kes on teel oma lambaga tõenäoliselt pühasse kohta, ei ole turumajanduslikult ilus. Ta on teistmoodi ilus.

Ahjaa.

Lausetest. David Graeber lisab, et suurreligioonid tekkisid olukorras, kus tekkis raha. "Mõnevõrra jämedais joontes võib öelda: kui teatav sotsiaalne ruum on eraldatud ainuüksi isekale materiaalsete esemete omandamisele, siis on peaaegu vältimatu, et õige peatselt tahab keegi teine eraldada teise ruumi, kus jutlustada, et kõrgemate väärtuste seisukohalt on materiaalsed esemed tähtsusetud ja isekus - või koguni ise - illusoorne."

Kuidas haarata maailma tervikuna? Pükse on mul sama palju vaja, kui seda peaaegu nähtumatut armastust, mis papa või vanaema mulle andnud on. Teistsugust. 

Eile ei lasknud ükski koer mind endale ligi, karjus haukus nagu hullumeelne, nagu oleksin teind kellelegi miskit halba. Tegelt ei teind ma midagi. Eile käis poes üks tüdruk, kes ostis suure koeraraamatu, mida ta surus vastu oma rindu. Ei kilekotti ta ei tahtnud. Ütles, et koera tuleb hoida ligi. Mina ütlesin, et ma tahaks ka, aga kuhu sa oma 8ruudusse tuppa koera paned. Ega ei panegi kuhugi. Kõige selle peale tulin Celine meelde. Mäletate, mees kümne süsimusta koeraga, pika süsimusta mantliga Pariisis, pärast "Reisi öö lõppu" ilmumist. Ta oli hull mees. Mustade koertega. Eile tuli palk, eile ostsin endale kaks pakki lagritsakomme Marks ja Spencersist, ühe valge veini ostsin ka. Milleks see palk olema peab, kui veini ei saa osta, eksju? Eile, nägin ma oma ülbust, täna näen ka.