Mõned lood kerivad ennast üles. Vaikus võpatab tõusma ja minema uksest ja endast ära. Aga enam või noh juba pikemat aega ei oska. Ikka on kõik sellega seotud, mis minule korda läheb. Ja kogu mu maailm on seevõrra tuhmim ja rabedam kui eile. Ikka. Alati. Kompulsiivselt. Pöördun ümber ja hakkan mehaaniliselt taga otsima seda, mida eile tundsin, seda, mis mind iseloomustas. Jättes mind sisutühjaks ja lagedaks, nagu kaasaegse Euroopa üheprotsendise metsasisaldusega, ei ole nagu Eesti. Ei ole. See, millega ma harjunud olin, sellest olin lahti lasknud. Kõik naersid minust üle ja minu üle. Ja ma ise ka. Vaikselt. Istusin ja mõtlesin, kuidas veel kord mitte olla ori. Mitte meenutada seda Franz Kafka tegelast. Pole oluline millist. Maailmas, kus mitte kunagi ei või teada, mida me teeme ja kuidas muutub see vabadus nii hingematvalt olematuks, et imelik hakkab.
Mida me otsime taga kogu aeg ümber pöördudes?
Kuld?
Kuld?
Kuld?
Kapitalismis ei ole kulda. Kapitalismis on mingi paradoksaalne paanikahoog, et äkki inimene ei toimi piisavalt hästi. Ei tööta lisandväärtusega, ei armasta oma klienti piisavalt või vastupidi, klient ei armasta teda. Äkki mina ei toimi. Äkki ma olen pöördumatult muutunud selle aja ja inimlikkuse ees, mida peetakse minulikuks.
Loe palun oma luuletusi, ära karda. Loe - äkki keegi saab lohutust. Äkki keegi enam ei karda. Äkki keegi teab korraga tahtmatult eneselegi aimamatult, et seal kuskil on vabadus, seal nende ridade vahel, kus on pisut sööki ja pisut armastust.
Vaatasin mingipäev Marketa Lazarova filmi, Franticek Vlacili tehtud. Tšehhi oma. Meie poes müüakse ka. Vabastavalt valusalt kohalolevat kõikehaaravalt ilusat filmi. Ja seal ta siis oli see munk lambaga. Umbes nagu mina. Umbes nagu Väike Prints keset Hiinamaad, lõkke ääres. Mina, kes ma kogu aeg kartsin, et äkki temaga juhtub seal midagi. Minu Väikse Printsiga. Mina, kes ma spurtsin paremale ja vasemale, et midagi ei juhtuks, et kõik toimiks. Jaa, on inimesi, keda ma pean ainult ilusaks. Lihtsalt, mul on nendega nii veidralt kummaline ja hirmus ja kodune, et nad kaotavad ära igasugused turumajanduslikud aspektid, nagu munk, kes on teel oma lambaga tõenäoliselt pühasse kohta, ei ole turumajanduslikult ilus. Ta on teistmoodi ilus.
Ahjaa.
Lausetest. David Graeber lisab, et suurreligioonid tekkisid olukorras, kus tekkis raha. "Mõnevõrra jämedais joontes võib öelda: kui teatav sotsiaalne ruum on eraldatud ainuüksi isekale materiaalsete esemete omandamisele, siis on peaaegu vältimatu, et õige peatselt tahab keegi teine eraldada teise ruumi, kus jutlustada, et kõrgemate väärtuste seisukohalt on materiaalsed esemed tähtsusetud ja isekus - või koguni ise - illusoorne."
Kuidas haarata maailma tervikuna? Pükse on mul sama palju vaja, kui seda peaaegu nähtumatut armastust, mis papa või vanaema mulle andnud on. Teistsugust.
Eile ei lasknud ükski koer mind endale ligi, karjus haukus nagu hullumeelne, nagu oleksin teind kellelegi miskit halba. Tegelt ei teind ma midagi. Eile käis poes üks tüdruk, kes ostis suure koeraraamatu, mida ta surus vastu oma rindu. Ei kilekotti ta ei tahtnud. Ütles, et koera tuleb hoida ligi. Mina ütlesin, et ma tahaks ka, aga kuhu sa oma 8ruudusse tuppa koera paned. Ega ei panegi kuhugi. Kõige selle peale tulin Celine meelde. Mäletate, mees kümne süsimusta koeraga, pika süsimusta mantliga Pariisis, pärast "Reisi öö lõppu" ilmumist. Ta oli hull mees. Mustade koertega. Eile tuli palk, eile ostsin endale kaks pakki lagritsakomme Marks ja Spencersist, ühe valge veini ostsin ka. Milleks see palk olema peab, kui veini ei saa osta, eksju? Eile, nägin ma oma ülbust, täna näen ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar