Jaapanlannaga pargis

Sa nagu ei saaks aru.
Jaapanlanna ütleb seda kuidagi nii ausalt, et hirmus hakkab.
Noh, absoluutselt oma tunnetest, sul oleks neid nagu liiga palju ja korraga ja kõikide inimeste vastu. Saad aru, nii ei saa. Sa ju peaksid aru saama, see on nagu, teadküll, Anni ütleb, et tuleb olla konkreetne, ja tulebki. Ausalt. Teadküll. Tegelikult ei tea.
Sa nutad kõike ja kogu aeg taga, korraga.
Täna trügisin mingit koera paitama. Hommikul ka. Ta oli nii väike ja ta oli nii paitatav. Nad kõik on korraga nii väiksed ja paitatavad. Koerad. Kassid. Ilmselt oleks ma isegi seda kana seal sadamaäärses kohvikus paitanud.
Tegelikult ka. Anni ütleb, et talle ei meeldi, kui mingil jobul on tema asjad. Ja ka tunded. Noh, tunded on nagu asjad. Saad aru. Mina ei ole emotsionaalne.
Tegelikult, mu punapäine, ei ole mina ka. Ausõna. Ma lihtsalt teen seda. Ja siis korraga polegi midagi muud kui mustmiljon emotsiooni, mille täideminek on igapäevane - võib-olla isegi hala. Tegelikult ka. Mul võiks kass olla, aga ei ole.
Tead, neil on Jaapanis koertelaenutus.
Äge! Nii hea oleks koera laenutada. Ma tahaks kõiki muudkui patsutada.
Ja siis on neil kassikohvikud. Kassid on muidugi nõmedad.
Eitea, ma käisin sõbral külas. Noh, see ei olnud tema kass, aga tunne oli küll et
tead küll, et... Nagu oleks meie kass, mingiks lolliks momendiks, kui ta puutus mu kõhtu. Kass ma mõtlen ja sõber, sõber... sõber. Ahteadküll.
Miks sul neid nii palju on? Minul on küll ükshaaval, aga siis korralikult.
Nota ongi mu sõber.
Nojah.
Jaapanlanna vaatab mind nagu suurt veidrikku.
See blogi. See on sul ikka kuradi napaka inimese blogi. Otsusta ära. Tee selle nimel tööd. Saavuta see. See on võimalik. Ilus, tark ja nohmissealteha rikas mees.
Aga ma tean, et hoolimata sellest, et ma olen napakas, ma meeldin talle. Lihtsalt. Konkreetselt. Tobedalt. Jõledalt. Hirmuäratavalt.
Ostsin äädikat ja ennast - kaua aega. Sealsamas Sadamarimis. Ürdilikööriga.
Ostsin aega ja armastust. Sealsamas. Sadamarimis. Ürdilikööriga. Seal oli poiss. Täitsa ilus poiss. Sadamakohvikus. Oleks võind juurde minna. Suitsu paluda.
Katrina, Katrina, Katrina - sa ei saa kunagi Väikest Printsi enda luulekogumikku illustreerima panna. Ta ei ole nii pettunud kõiges, kui sina. Katrina, Katrina, Katrina.
Vist jah.
Ei ole jah.
Aga ta ei ole, ta ei ole, noh ta ei ole... Keegi ei ole... Ma kogu aeg loodan ,et oleks
Aga ta ei ole, ta ei ole

'Ma ka omast arust ei ole. Tüdruk pilliga kirjutab kirja, et ma olen nii kurb. Ma ei ole ju. Sõbranna, keset joomisõhtut ütleb korraga, et ma võin talle helistada, kui mul on väga paha olla. Mul ei ole. Ma lihtsalt. Mul ei ole. Ma lihtsalt. Mul ei ole. Ma lihtsalt olen napakas. Ma lihtsalt ei saa sittagi aru, mis on. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab niimoodi olla. Ma lihtsalt olen harjunud, et ma saaks midagi muuta. Nii nagu kunagi kui ma väike olin ja kui meil igav hakkas, siis me ehitasime onni või tegime orienteerumist või kedagi. Praegu, no kurat praegu saan ma kirjutada ainult artikli ja seegi, kurat seegi on sitt artikkel, sest kõik mõtlevad, et ma olen

Ja ma olengi. Ja nii ongi.

*