Teiste noorte naiste kogemused ja minu igatsused

Viimasel ajal on tunne, et ma ei saa pooltest asjadest aru. Võib-olla ei peakski. Inimesed kogu aeg nagu kasvaks. Tüdrukutel on suhted. Minul on lagunevad hambad, mingi kummaline naabrimees, unistus Väikesest Printsist (mida võib pidada täiesti kuutõbiseks unistuseks ja armastusluuletusi tema kohta võib pidada naiivseteks ja ja ja lapsikuteks. Mis muide täitsa nagu peabki paika. Neljast väljavalitud luuletsusest julgen lugeda kaks. 

Jah.

Jahp. 

Valdus Mikita võtsin kätte. Kes teist ei võta? Loen. Kuidas ma teda loen? Tšehhi taustal tundub kuidagi kummaline ette kujutada, et me oleme mingid erilised šamaanid. Eestlased ma mõtlen. Raki veri - Kalevipoja tapetud koera veri - Rakvere. Loomismüüt. Ebakindlus muutub väljakannatamatult suureks ja valusaks kindluseks, kui Mikitat lugeda. Täiesti kummaliselt helgeks selguseks. Jalgrattaselguseks. Lootusrikkaks. Mina ei tundu endale enam nii väike. Ehkki ma olen väike. 

Seal nad siis on ja räägivad nii paljudest asjadest, millest minul pole mingit aimugi. Mehed? Ma ei taha asja tegelikult komplitseerida. Kui on, siis on. 

Jaapanlanna ütleb korraga kiiresti, et ma ei tea üldse, mis tunne tal on. Ta on põhimõtteliselt maha jäetud või maha jätnud. Ja kui nüüd päris aus olla, ei tea jah. Seda kogemust mul pole. Armastuskogemust, kus ma teadlikult oleks kedagi maha jätnud. Mul on ainult lõputute igatsuste tuumkogemus. Vahel on tunne, et ma pole vanemaks saanud kui seitse. Me oleme vanaemaga koos. Sealsamas Raudtee tänaval Võrus. Käevõrus. Eluvõrus. Minuvõrus. Ja ta tuleb külla Kehrast. Tema - pruunide silmadega venekeelne onu Vadim  - ta ilmub, et pärast viiepäevast sealviibimist asjad kokku panna ja ära sõita ja mina ei saa sinna midagi parata, ta kiusab mind. Naerab mind. Ta on minust viisteist aastat vanem või noh, natuke rohkem või noh. Aga tema kohalolek on alati midagi, millest lahtilaskmine võtab tund aega. Ma nutan lohutamatult. Nutan palju. Nutan nii et vanaema ei oska mulle kogu selle asja peale miskit öelda. 

Vanaema teab, et Vadim peab suureks kasvama. Peab naise võtma. Peab lapsi saama. Peab õnnelikuks saama. Vanaema teab. Ta teab, et Vadim on piisavalt vana, et ise hakkama saada. Mina tean, et meil on nagu perekond. Peaaegu nagu oma perekond. Võib-olla ma isegi ei tea seda, ma kujutan seda ette, sest Vadimilt saan ma igakord midagi sihukest teada, mida ma vanaema käest ei saa teada. 

Nagu eile Jaapanlanna ja Sireti käest. 

Jahp. 

Mulle meeldib olla originaalne, aga samas mulle meeldiks väga, kui ma suudaks inimestega kaasa rääkida erinevatel teemadel. See oleks huvitav. Praegu räägin ma ainult endast ja see ei vii midagi kuhugi kuidagi edasi. Igatsus selle järele, mis on kodu. 

Jaapanlanna on pahane, et ma jätsin jaapani keele õppimise lohvakile. Samuti polnud ta mu eileõhtuse välimusega rahul. Ma ise ka tundsin korraga, et ei, see ei ole minu koht. Ometi kuskil võiks minu koht ka olla. Tantsida tahaks. Väga väga väga väga tahaks tantsida.