on alati küsitav
ja alati pisut rõske
ja vagus
ja vahe
eile nägin alaska koeri oma emakodus, kõikidel ustel hobuserauad, hiigelõunapuud, kibuvitstega, kokkukukkund peamaja, kõik on kohal, kogu see maailma valu ja õnn, vana internaatkool, kus mu vanaema laste eest hoolitses, püüdes olla kord ema, kord kokk, kord veel keegi, vaarisa, keda ma kujutlen ikka veel astumas Obinitsa majja sisse kaenlas viiul, vanaema, kes läheb äiapapa pärast rõõmsaks, vanaisa, kes toksib esperanto keelt õppida selmet sauna teha, ema, kogu selle maailma keskel, pole veel päris suureks kasvanud, vanaema ei taha kaa, et tema tütar nii ruttu suureks kasvaks, hirmus on, natuke
ahjaa
minu emapoolne taat sai 20. septembril 110aastaseks
täitsa vana eksole
a Jack Londoni ostsin kogemata poest, sis kui pidin maailma kõige väiksemat ja kõige suuremat ootama
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar