Kui palju võib hommikuti ärgata ja loota, et ma ärkan päriselt üks hommik sinu kõrval, või sinuga. Noh, sinuga ma ärkasingi, ärkan alati. Sa tekitad minus kummalise kõikehaarava rahu ja sama kõikehaarava rahutuse, kui sind minuga ei ole. Vahel on see kohutavalt valus, kui sind ei ole. Ehmatav, et kussa jälle. Ma tean, et sa tuled. Tuled nii ksülofoniga või mõne martsipanikommiga kuskil koti põhjas või kallistusega, mida ma ei ole jälle nädal aega kelleltki teiselt saanud. Nii hea on. Nii nii nii nii. Ja sis on jälle kõik korras. Kõik nagu mõnes veidras muinasjutus, kus ma ei taha suureks kasvada. Tahangi elu aeg poistega onne ehitada ja unistuste linnast lugusid välja mõelda ja laulda käreda kõlava häälega kõigest ja eimillestki. Hommikuti meesaia süüa. Niimoodi - papagoiga kahasse rääkida elust.
pole vaja oma seisukohta kaitsta
mis minuga sis saab
kui ma sinna jõuan
et mu seisukoht on õige
praegu kuulan raadiot
ja olen hämmingus
kui selgepiiriline on maailm
kui lihtne on olla venelane
või eestlane
kui raske on olla inimene
mu sees karjub laps
eelmisest elust et
ma ei ole veel
inimeseks olemise mõtet
päris lõpuni mõelnud
härra Kant kantseldab
mind mööda Köningsbergi
oma tuppa puhast voorust
taga otsima, aga mina
mina ei tea isegi
kas mu käsi on käsi
või ma mõtlesin ta välja
äkki ma olengi vanaema
sõjas käe kaotanud
just selle parema
mees
ma ei tea ju
keegi ei tea
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar