* sõrmejäljed ilust

Kassa kardad mind nüüd? küsis tüdruk, kes polnud veel piisavalt elanud, et ilu näha, sest ta oli sündinud keset sõda ja inimlikku rahulolematust.

Miks ma peaks? vastas poiss.

Sest ma ei ole ilu näinud.

Sina oledki ilus. Vaata ennast.

Ja tüdruk vaatas ega uskunud silmi ja korraga nägi ta, et mitte ilus ei olnud küsimus, vaid selle ilu hoidmises, toetamises, kasvatamises.

Nüüd sa tead, ütles poiss.

Võib-olla.

Tead küll.

Jah. Mul ei jää muud üle. Ma pean sinu eest ka teadma.

Ega vist ei jää jah.