*

õhust tuleb puudu natuke, aga muidu pole hullu midagi - asjad toimivad, või kui ei toimi, tuleb nad toimima panna. ja rohkem lugeda.

inimesi, aega, ennast - tähtsaks.

*
Helgepea just nimelt – Helgepea.


Kristjan.


Nastja lebas voodis ja kuulas aparaati enda kõrval. Arstid lubasid kogu aeg midagi. Lubasid paranemist, siis vahelduseks halvenemist, kuni lõpuks kadus Nastjal järg täielikult käest ja ta lõi käega. Mis seal ikka vahet, kas ta elab veel kümme, viis või üks aasta? Muidugi tahtis ta elada ja muidugi oli tal surma ees hirm, aga ta harjutas ennast aeglaselt surma mõttega. Iga mõne aja tagant käis siin kohalik papp, kellelt võis iga mõne aja tagant paluda viimset võidmist, ja iga mõne aja tagant oli Nastjal üha piinlikum pappi haiglasse kutsuda – viimsele võidmisele. Selles oli juba midagi koomilist – oled vana, oled harjunud teadmisega, et ükspäev sind pole, aga näe, Kurat ja Jeesus ja Maria – keegi ei taha sind. Nii et ela veel oma seitsekend aastat – hoolimata seitsmest viimsest võidmisest.


Aga Helgepea. Nastjale meenus tema mees – Kristjan Helgepea – eestlasest taksojuht. Oli alles nimi antud. Veera Helgepea. Nastja Helgepea. Helgest peast oli asi muidugi kaugel. Kristjan oli teadushuviline – terve nende esimene kodu Obinitsas oli paksult täis elektroonikakäsiraamatuid, rääkimata poolikutest mootoritest ja kummalistest leiutistest, mis pidid elu lihtsamaks tegema. Näiteks kahejalgne robot, kes tolknes mööda köögipõrandat ringiratast ja tassis Helgepeade laualt metallnõusid pesukausi juurde. Klaasist nõudega ei olnud Nastja lihtsalt nõus riskeerima ja Kristjan ei vaielnud kaasale vastu.


Ei, Kristjan, kogu oma kaootilisuses, oli siiski nagu mõni piiripääsuke, keda nad oma esimesel kohtamisel imetlesid. Absoluutselt arusaamatu mees, aga kõige selle juures täppisteaduslikult praktiline. Kui Kristjan 21. augusti hommikul 1988 haluhunniku tõttu, mis ta tuppa taris, infarkti suri, siis Nastja mõistis, et hoolimata sellest, kuidas mees oli teda võlunud, polnud kooselu mehega justkui olnudki ja ta meenutas nende esimest tüli. See oli 1980. aastal, kui Veera oli kõigest kaheaastaseks saanud ja Nastja, kes kogu aeg, oli mehega eesti keelt praktiseerida üritanud, kuulis mehe kurja venekeelset kohmetust: „Miks sa minuga vene keelt rääkida ei taha?“


„Veera on siin. Las ta räägib sinuga eesti keeles ja sina võiks minuga ka eesti keeles rääkida.“


„Eesti keeles? Mis eesti keeles! Meid ei jää nagunii selles venestamises järele!“


Imelik, kui kiiresti oli mõni inimene valmis lahti ütlema oma isiksusest, oma erilisusest, oma individuaalsusest, oma rahvusest, oma keelest, Nastja ei teadnudki, et see on nii kerge. See tekitas vastiku ebameeldivustunde.


„Ei jää...“ kordas ta automaatselt ja pesi seljaga mehe poole nõusid. Käed millegipärast värisesid. Imelik, kui kiiresti oli mõni rahvus valmis lahti ütlema iseendast.


„Aga muidugi ei jää, kui sa minuga eesti keelt ei räägi, aga muidugi ei jää, kui sa oma tütrega eesti keelt ei räägi! Ei jää ju!“ nõnda vastas Nastja.


Kui Nastja kodutalu lehmad viidi kolhoosi, kui ema magatas üht vene seersanti, kui setust isa kõmmutati maha tema seotuse pärast eesti metsavendadega, siis oli Nastja veel liiga väike, et mõista, mida tähendasid isa viimased sõnad: „Ole sis hää laits! Avida imä!“ Aga aastaid hiljem ta mõistis.


Need viimased setukeelsed sõnad võeti temalt ära ja asendati venekeelsetega – need tõugati aeglaselt tema aju keldritesse. Unustada. Unustada. Unustada. Ainus, mis Nastjalt paluti, ja nüüd kui ta oli kohanud eestikeelset meest, tahtis too ka ainult unustada, unustada, unustada – kõike kogu aeg. Nastja mõistis, et keele unustamine, ongi kõige unustamine. Ta ei osanud seda küll täpselt selgitada, kuidas võis võimu poolt tapetud ja varastatud isa keel, olla maailma ja enese reetmine, aga seda see oli.


Ema, kuigi uuesti abielus vene seersandiga, ei unustanud oma õigeusku. Ta võis unustada oma inetu, rikka setust mehe, aga kirikult palus ta siiski andestust ja oma tütartki õpetas palvetama. Nõnda õppis Nastja juba lapsest saadik käima igal pühapäeval kirikus.


Kirikus kohtas Nastja kedagi, kes õpetas teda mäletama. See oli pool eesti ja pool vene poiss Saša, kelle isa suri rindel, ema aga vägistas ja tappis fašistide leegion. Saša oli eriline – ta oli oma vanuse kohta tark ja kiire taipama, et tegelikult oli see sõda, et tegelikult polnud see ei fašist ega ka mitte kommunist vaid sõda. Ja ta vihkas sõda. Ta vihkas seda, et temalt võeti ära niisama lihtsalt sõjakutse peale isa ja samasuguse sõjakutse peale ema. Temalt võeti tema keel – asemele anti vene keel, sest Saša elas oma venekeelsete emavanemate hoole all. See oli keele kadumise või varastamise küsimus, mis neid omavahel siduma hakkas. Ainult et Saša vanavanemad kinkisid oma tütrepojale väimehe eestikeelsed palveraamatukesed, mida poiss külakoolis saadud eesti keele

algõpetusega kokku veerima hakkas, kuni lõpuks õppis ta palveraamatu pähe.


„Nii ei saa seda keegi minult ära võtta!“ vastas ta Nastjale, kui too hämmelduma kippus.


Mitte unustada. Mitte unustada. Vahel tekkis Sašal hirm, siis läksid nad kahekesi linnupesi metsas ja nurmedel vaatama. Mitte unustada. Linnud ei unustanud mitte kunagi oma laule, nad õppisid juurde uusi laule teistelt lindudelt, aga enamasti oli neil oma laad, kuidas esitada midagi ja nende keel ei lakanud mitte kunagi kõnelemast seda, mis olid neile koos ussikestega ja vidinaga vanemad kaasa andnud. Just oskuses pärandada oma laulu – kui kõige tähtsamat vara, kui elulootust, tulva või lille, mille keskel elavad maitsvad putukad ja maitsev nektar – seisneski tegelikult lindude tugevus ja vabadus. Mitte unustada keelt. Mitte unustada laulu. Mitte unustada. Mitte unustada seda, kes sa oled.


1973. aastal oli Saša selle tobeda leitmotiivi pärast Pagaris: mitte unustada. Kes ei mäleta minevikku – see polnud enam küsimus. Keegi ei mäletanud või vähemalt ei olnud keegi piisavalt julge, et avalikult mäletada, need, kes olid, saadeti laagrisse. Saša mäletas seda kogu aeg, sest nemad võtsid ära temalt tema laulu – tema ema ja tema isa. See oli jultunud ja tobe mälestus – tal justkui polnuks õiguski sellele mälestusele. Kui kaugele peab minema riigi teenimisega? Mis on riik ja mis on ühiskond, mida me teenime? Need olid veidrad ja ajuvabad küsimused, mida ta esitas kogu aeg. Oli ju tulemas kommunism! Kommunism? Oli aegu, kus Nastja ise ka uskus sellesse. Temas lausa hõõgas tulena teadmine, et lisaks planeedile Kuu vallutavad inimesed ka oma isetuse. Ja ta oligi unustanud.


Saša ei unustanud kunagi seda, mis oli rääkimatagi selge – sellist asja nagu ühiskondlikud asjad, mis lähtuvad suurest ühisest katlast, ei olnud. Ei saanud olla õnnelik lastekodu laps. Lihtsalt ei saanud. Oli olemas oma ja oli olemas võõras. Võõras on aga tegelane, kes võib saada omaks. Palju võõraid korraga ei saa kunagi omaks! Samuti ei saa ka palju võõrast inimestele kunagi omaks! Nemad aga lootsid, et inimestele saab korraga omaks palju isetust, palju võõrast. Saša nägi oma isekust – nägi seda siis, kui vanaisa ja vanaema ta Tartusse õppima saatsid, kus ta oma sünge olekuga inimesi ligi tõmbas, kus tema eesti keel inimesi endale võitis – ta tahtis kogu aeg olla ise ja olla enamat, kui talle antud!


See oli auahnus – see ei olnud ühiskatla toode – ta tajus seda juba oma närvirakkudes, kui pintsette, mis näpistasid ja elavdasid tema olemasolu. Ta tahtis selle eest saada ühiskonda, mis aktsepteeriks inimisiksust, mitte isetuse elu- ja isutühjust. Ta tahtis olla auahne, ta tahtis saavutada, ta tahtis näha

iseennast arenemas ja kasvamas – nõudlikkuses enda ja teiste vastu, mitte isetuses!


Kõik seisnes loomulikult mitteunustamises. Algul saadeti Saša vanglasse, siis Siberisse sunnitööle ja siis ühel pärastlõunal saadeti Nastjale telegramm: Saša Jurjevitš Saitsev surnud. Mitte unustada. Mitte unustada. Mitte unustada.


„Ma võin endale kõik andeks anda, kuuled! Kõik! Aga seda, et nad minu isa majas patuelu elasid ja mina ei saanud neid takistada ja minu panid nad seda – sinu meelest õiget ja suurt – minu meelest kurja ja kavalat keelt kõnelema, seda ei anna ma endale kunagi andeks!“


Ja nad võtsid minult Saša!


Mitte unustada!


See oli kui klaustrofoobia, mis aeglaselt lähenes ka Veerale – keeleline paine, kus keel muutus seinadeks Nastja ümber ja tõmbus koomale seni kuni ta selles samas keeles karjuma pidi: „Nad viisid mu isa ära! Saad sa aru või?“ ütles ta nende keeles, keda vihkas. Kristjan rahustas ta maha.


„Tasa! Tasa! Tasa! Lasen rääkida! Luban rääkida eesti keelt! Ei unusta! Kunagi ei unusta ega lase unustada!“