Asjalike kirjanike ahastus

Siuhkest kirjanike-asjalikkust nagu ma täna nägin Drakadeemias pole ma tükk aega kohanud. Või noh, alati olen viibinud lõpp-produkti juures või lihtsalt mingi tüübi juures, kes teatab, et tal on vaja raha ja selleks on vaja romaanivõistlusele äge romaan kirjutada ja küll ta sellega hakkama saab. Aga täna rääkisid kõik mingitest projektidest ja kirjutamisest ja et nad on väljakutsetele avatud ja ma siis istusin seal ja kui minu käest küsiti, et mis värk on ja mida mina siis projektitan või kirjutan - no mul puudusid sõnad, ainult paanika oli. Ma siis ütlesin, et jah, ma ka kirjutan, mõnikord, tähendab, jah, ma ka kirjutan. Et ma nagu ei taha selle eest rahagi, et ma lihtsalt kirjutan, et ma lihtsalt ei jõua kunagi lõpptulemusenigi, või vähemasti selliseni, mida ma julgeks kellelegi kuhugi saata, et ma kah kirjutan. Jah, jah...