Täna käisin EKKMis Greta Koppelit kuulamas. Väga põnev oli. Tema rääkis meile loomulikult Rubensist, aga teda juhatas sisse Kristel Raesaar, kes nagu muuseas rääkis põnevatest Sirbi-artiklitest.Tuleb välja, et kommertslikud nn kunstiasjatundjad ja müüjad leiavad varem või hiljem kätte olukorra, kus nad on nii ebakindlad oma Rubensi või muude maalide maaletoomises, et see võltsus muutub lausa haiglaseks. Ehmatus mis neid aga tabab, kui üks päris kunstiteadlane otsustab neist päris artikli kirjutada on lausa kafkalik. Ja ega see lugu niisama lihtsalt ei lõpe.
Ausalt öeldes pole ma seekord eriti viitsinud kuhugi Raekoja kunsti valitsemisse tormata ja ma ei lähegi sinna. Pigemini käiks siis juba päriselt Louvre´s või Tate´s või üldse kuskil nn pärismuuseumis. KUMUs käin ma vähemalt korra kvartalis ja seda nimetan ma kah päris kunstimuuseumiks. Midagi selle kunstivalitsemise näituse kajastamises oli häirivat ja võib-olla mind häiribki see, et tähtsateks peetakse vanu meistreid, samas kui nagu Kristel Raesaar välja tõi, et kui Rochildidelt püüab üks hollandi muuseum kätte saada kahte Rembrandti 160 miljoni euro eest, siis jah... Eks kunstnikud ole kallimad surnult, kui elusalt, aga siiski. Midagi selles kõiges on natuke jaburat. Selles, kuidas me ei suuda hinnata ega silmitsi seista oma praeguse ajaga, sellesama veidra hetkega, mida näiteks hra Õnnepalu Prousti esseesid sisse juhatades peab ainult suurte kirjanike oskuseks - vaadata kaasajale silma. Seda ei oska enamus väikseid ja lolle inimesi. Seda ei oska minagi.
Suvel käisin Riias - seal oli ka parajalt kallis ja veider näitus, ühel pool mingi vana tähtis kunstnik, vist võis Picasso olla, aga kurat seda teab; teisel pool aga kõikvõimalikud kuulsate näitlejate "maalid", "portselanid" ja nii edasi. Ja kogu kupatuse eest käisin ma 16 eurot välja. Pärast ikka kahetsesin päris kõvasti. See Picasso või Dali või kestasealvõis olla, oli küll noh, kuidagi ehk isegi põnev, aga muidu. Kahju on - kui kaasaegset kohalikku verd ei ekspluateerita maailma nägemisel.
Aga see kunstijanu mus on, kui ma võõrastesse kohtadesse satun. Kaasaegne kunst on nagu sõõm kohalikku aega ja ruumi - kiire ja võimas. Aegajalt räägib isegi 3-4 aastat ette, et mis hakkab toimuma kümne või kahekümne aasta jooksul. Ei, ma ei pea kunstnikke mingiteks ennustajateks, aga nad lihtsalt teavad intuitiivselt teemasid, mis neid pidevalt ümbritsevad ja see teeb kaasaegse kunsti põnevaks. See avab ukse kuhugi mujale - ma ei usu alati, et paremasse tulevikku, sest kunstnikel on omadus näha ka seda, mida me näha ei taha või ei suuda, sest see on kas liiga enesest mõistetav, et näiteks homoseksuaalsust varjatakse. teatud kultuuriruumides või inimesed riietuvad kuidagi ja siis see on märk millestki, inimesed käituvad kuidagi ja see on omakorda märk millestki. Midagi sarnast juhtub minuga ka kaasaegse tantsu etendusel. Elu peatub ja teeb minust mõtleva ja kaaselava inimese. Just just.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar