Sven Arbeti foto
Need olid pisikesed augud või õõnsused, millesse päikese punakas kiir tardus – olemata ometi peamine põrandas. Haigla lehk. Vanem naine – suured, hägushallid silmad – võrdlevpateetiline naeratus. Miks pateetiline ja kõigele lisaks veel võrdlev?
"Sa
peaksid siin rohkem käima," ütles vana naine nooremale.
Laps
tõusis põrandalt – ta pisikesed sõrmed surusid ema sõrmi –
korraga ta tundis ebalevat sundust emale põrandaõõnsustest
rääkida, aga ta vaikis. Ema hoidis teise käega vanaema kortsulisi
sõrmi.
"Peaksin
jah."
Tüdruk
vaatas ema pikki peaaegu puusadeni ulatuvaid patsi köidetud
hallikaspruune juukseid ja lasi ema käest lahti.
"Augud,"
ütles ta korraga.
Vanaema
silmad välkusid.
"Mis
augud?" küsis ta.
"Emme,
vanaemal on põrandas päikeseaugud!"
"Mis
augud?" küsis ema jällegi.
"Vaata..."
tüdruk istus põrandale maha ja näitas põrandakatte mustriauke.
"Põrandal
on must! Kogu aeg unustad sa ära, et sul on ilus seelik seljas ja
see läheb mustaks, kui sa põrandale istud!"
"Emme,
aga augud! Vaata augud!" Vanaema haarab ema käe ja takistab
toda plikakese juurde jooksmast.
"Vanaema,
kas sa vahel muudad ennast imepisikeseks, tõused voodilt ja lähed
neisse pisikestesse päikeseaukudesse kiirepoiste ja kiiretüdrukutega
rääkima?"
"Tõuse
kohe püsti ja jäta see jutt!"
"Vahel
tõesti!" ütleb vanaema salapäraselt naeratades. Tema ei pea
ju häbi tundma tüdruku kingatolmust määrdunud kollase seeliku
pärast.
Aga
vat sellepärast oligi tüdruku vanaema pateetiline päikesekiirte
armastaja, kes unustas üsna sageli oma haiglavoodi, võrreldes oma
tütre halle muresid päikeseaukudega haiglapõrandal.
*
Libisevad
pinnad rongi-, auto-, lennukiaknast, mootorrattalt, libisevad jalge
alt, silme eest, kinolinalt – läbi, üle, peatumata. Igasugune
peatus on justkui tagasikäik – hoiduda mõtlemast, hoiduda
hoidmast.
Kui
õnnelik võib-olla vana naine ja kui õnnetu on ta ometi. Ei –
inimesed ei ole õnnelikud, kui neile pannakse selga ilusad riided ja
nende nägu lõigatakse sümmeetriliseks, mõni lõigatakse meheks,
teine naiseks – küsimusi esitamata, peatumata, mõtlemata –
esitatakse välisele nõudmisi, iseenesele aga mitte.
Vana
naine kuulis seda iga kord, kui tema tütar üle haigla ukseläve
astus. Ta nägi valgeid käsi ja kõhnunud kortsulist nägu. Kui laps
lubaks, ta hoiaks oma last. Mõtleks, peatuks, hoiaks, esitaks
küsimusi oma väikesele tüdrukule, kes muu maailma jaoks ei olnudki
enam nii väike.
Ja
tema ise? Kes oli tema ise? Kahekümneselt abiellus ta küla ilusaima
poisi Aleksandriga, kelle kindlameelse pilgu all kannatas ta juba
lapsena. See oli vist nääriõhtu, kui nad kahekesi õues kuud
vaatasid. Nastja oli tõmbunud peaaegu soolasambaks, nii hea oli
Sašaga olla, ja poiss libises üle kõnnitee külma ja krudiseva
pinna tüdrukule otse külje alla – nii et Nastja kukkus pikali –
ja kogu see veider ning ilus peaaegu, et hõbedane hetk oli rikutud
sellest valusast põntsust tüdruku paremal põlvel.
Saša
aitas Nastja püsti ja naeris. Nad olid siis vist kaheteistaastased.
Salamisi hoidis Nastja oma paremal põlvel sinikat mõtteis terve
elu, kui esimest isiklikku mälestust armuvalust, sest see oli nii
ilus – hoolimata kõigest.
*
"Aga
siis..." ütleb vana naine minu köögitoolil valgusse hajudes,
"Aga siis tulevad inglid."
Kuulan
teda, kui lõhun sündimata tibupoegi kanakoore seest pannile, lõigun
rohelist sibulat ja valan piima juurde, segan sisse jahu. Naine, aga
peab edasi – kristalselt selges õhtuvaikuses vestlust inglitega.
Tal on seljas tumelilla maani kleit. Tema juuksed, hallid ja õhukesed
kui ämblikuvõrgud, on kuklasse krunni keritud. Tema kaelas ripub
hõbedane pross ja silmad tunglevad mööda köögi pruuni pinda ja
siniserohelist kaltsuvaipa.
"Kas
te arvate, et nemad [INGLID] ei kuule teid?" küsib vana naine
minu käest jällegi. Kehhitan õlgu. Köögiaknast näen, et õues
jooksevad lapsed: kaks kümneaastast poissi ja üks väike kuuene
plikake mööda asfalteeritud tänavat ja mängivad Mädamuna. Noorim
– Liina – on minu oma. Tal on poolde selga ulatuvad lokkis
blondid juuksed. Lokke teeb ta endale juba tükk aega ise.
Naabrilapsed naeravad teda, aga tema ei oska teisiti. Mina seletan
seda oma rasedusaegse lokilembusega. Ma ei olnud võimeline muud
tegema, kui alustama oma päeva lokkide tegemisega ja teine pool
päevast läks oksendamisele.
Vana
naine justkui ei näekski neid – Liinat ja Taavetit – minu
perekonda. Nemad ei näe teda ka, ainult kirjutamistoa raamatud, mida
ma Taaveti meelerahu hoidmiseks kunagi enne oma kolmapäevast
koristuspäeva ei puutu, võivad sageli kohta vahetada – täiesti
juhuslikult sattuda tagasi riiulile, kaminale – mitte aga lauale,
siis on Taavet marus. Ta jookseb mööda tuba ringi ja tahab minuga
pahandada, aga mõistab, et see on mõttetu, sest ma ei ole neid
puutunud. Ja ma ei tea siiamaani, kuidas ta teab, et ma ei puutu tema
asju enne või pärast kolmapäevast koristuspäeva.
Liina
aga teab – iga õhtu rullib ta vannitoas koos minuga endale lokke
pähe ja küsib tädi kohta köögipingil küsimusi. Ta küll ei näe
teda, aga ta tajub õhus seda vanaaegset hõngu. Aasta siis oli 1925,
kui tädi suri. Seda ma tean. Olen kuulnud.
*
Tol
hommikul – õigust öelda küll lõuna ajal – kui me Lindaga
ärkasime, oli surmvaikne. Õigemini ärkasin mina enne Lindat. Seal
nad siis lamasid – üksteise peal ja all – suud ja silmad täis
unenägusid. Ja seal nende kõigi keskel magas Linda – peo
korraldaja. Minu poolt tuli pleiss, tema poolt tuli rahvas –
kusjuures palju rahvast, keda oli tore näha siin vaikses majas ringi
podisemas, joomas, lõputut vestlust ketramas, naermas, naljatamas,
mööda puuviljaaeda üksteist taga ajamas. Vanus varieerus
seitsmeteistkümnendast eluaastast kuni minu neljakümnendani. Ma
arvan, et see oleks meeldinud isegi mu emale, kes oli haiglas. Imelik
oli see, et me lagunesime kõik laiali – oma isiklikku
naudinguruumi. Mina kuulasin ja kuulsin korraga eneses vaikset soovi
olla ihaldatud ja armastatud, aga ise käitusin kõigiga tõredalt –
välja arvatud Linda.
Ja
sellel tinglikul hommikul avastasin end suudlemas Linda saunaspestud
jalataldu – tundes samal ajal kellegi pilku oma kuklas. Tõusin ja
pöördusin ära.
Linda
rehmas ennast üles ja me istusimegi – kabinetirõdule suitsetama.
Esialgu oli meid ainult kaks – siis hakkas tõusjaid olema üha
rohkem. Mõni häbenes oma eelmise õhtu käitumist, teine oli
õnnelik, et oli tuttavaks saanud nii huvitavate tegelastega – meie
Lindaga olime seda kõike ennegi näinud – see ei pakkunud enam
pooltki nii palju rõõmu, kui see tundmaõppimisnaudingute
avastajatele pakkus. Ülestõusjad läksid lõpuks ikkagi omaenda
toimetuste – kodu, töö, naise, lapse, eksami juurde tagasi. Ja
oli kust tagasi pöörduda – sees uus kummaline osadustunne elust
ja ka inimestest.
Ma ei
tahtnud teadagi, mida mu naabrid minust arvavad. Politseid polnud
kutsutud, järelikult midagi väga õudset nad ei arvanud. See oli
tore.
Kõige
hiljem ärkas Taavet – suurte stoiliste pruunide silmadega ja
rastapatsidega tüüp – Lindast kuus, minust kaksteist aastat
noorem. Linda kavaler. Tal oli kaasas punane läpakaseljakott, kus
leidus nii tühi hambapastatuub kui ka vesipiip, aga ka sülearvuti,
millesse oli surutud kogu tema maailm. Linda rääkis, et Taavet oli
kirjanik. Taavet seisis keset minu elutuba ja vaatas kuivõrd palju
see oli muutunud eilsest õhtust saadik – korraga hakkas ta
koristama. Ja nõnda me koristasimegi kolmekesi. Naersime seletasime
– ootasime – võib-olla seda, kuidas maailm itta pöörduks, aga
ta ei teinud seda ikka veel. Taavet istus keset diivanit maha ja jäi
mind ainiti vaatama. Nad pidid Lindaga veel kuhugi minema ja kui
Linda selle jutuks tõi, ütles Taavet:
„Ei
lähe."
„Mis
mõttes?"
„Lihtsalt
ei lähe."
„Tavaliselt
on mul Veeraga naistejutud.“
„Aga
mina ei lähe.“
„Tavaliselt
ei jää Veeraga keegi teine peale minu kahekesi. Veerale ei meeldi.“
„Kurat,
mine minema.“
See
oli vastik hetk. Tundsin, kuidas mind haaras paanikahoog. Taavet
ütles seda kõike sellise rahulikkusega, et temas oleks justkui
idanenud vägivaldne kurjategija.
Linda
tuli Taaveti juurde ja lõi teda näkku. Taavet seisis sõnatult –
nagu ei jahmatanuks löök teda mitte kuidagi.
"Palun,
mine ära!" ütles ta aeglaselt Lindale. Linda võttis inimesi
ja esemeid enda ümber ainuomandina. Sedasorti vastuvaidlemine Linda
reeglitele, ja reegel oli see, et mina olin kaitstud igasuguste
valede inimeste eest, ainuomandi puhul olid keelatud.
No,
eks sa jää siis!" ütles Linda. Suudlesin Lindat hüvastijätuks
põsele ja läksin kööki kohvi keetma. Taavet aga läks isa
kabinetti kirjutama.
*
Esialgu
Taavet lihtsalt oli. Nagu mõni klaaslühter või portselantaldrik
või heal juhul kaasaegne kodukoristusrobot – ikka niisama ta minu
kodus olla ka ei saanud. Kõige selle juures tundsin vahel, kuidas ta
mind hoidis, nagu olnuks ma pisike emata jäänud linnupoeg tema
kätel. Nii õrnalt ja tasa – nii ettevaatlikult ja targu, et see
ajas aegajalt lihtsalt segadusse. Mis ta tahtis? Miks see minust
kaksteist aastat noorem poiss ära ei läinud? Mida ta minult ootas?
Kes ma talle selline olin? Milleks?
Ta
jälgis mu elu painava lähedusvajadusega – kusjuures kohati
avastasin, et tegu polnud seksuaalse läheduse tarvidusega – miski
muu tõmbas teda minu poole. Sain aru, et niipea ta minu juurest ei
lahku. Linda jaoks tähendas see seda, et pidusid minu majas enam ei
toimu.
"On
nõmedik!" klõmpsus Linda teisel pool toru, kui talle seda
rahuliku südamega teatasin.
Seal
see Taavet siis sagis, koristas tube, pesi nõusid – minu suureks
hämmastuseks lõikas roose, rohis võõrasema peenraid ja ükskord
küsis koguni, et miks ma kodus juurvilju ei kasvata.
"Ei
viitsi."
"Peaksid."
"See
siin on vist ikka veel minu maja ja ma ei viitsi."
Minu
vastuse peale lõi ta käega.
Vahel
ta lihtsalt istus minuga koos elutoas ja jälgis, kuidas ma mõne
komöödia peale televiisoris naerda lõkerdasin, järjekordset
kampsunit kudusin ja kõrvale Vikerraadiot kuulasin või ajalehte
lugesin.
Ükskord,
kui istusin laua ääres ja kudusin endale pikemat kleiti küsis ta:
"Kus sa tööl käid?"
"Ma
olen koristaja."
"Kus?"
"Raamatupoes
ja kõrtsis. Vahel müün kasutatud riideid."
"Kuidas?
"Mis
mõttes kuidas? Sa ei kujuta mind koristaja või kasutatud riiete
müüjana ette või?
"Sul
on raamatukogu täis sellist väärtkirjandust, et mõni mees
ainuüksi seda nähes saaks suurkirjanikuks.“
Silmanägemine
on kehvaks läinud. Seepärast kandsin kududes prille, lükkasin need
ninaotsale ja vaatasin oma ilusale noorele kaaslasele silma.
"Aga
vata, juhul kui sa märganud pole, olen mina naine."
Taavet
muigas.
"Märganud?"
kordas ta ja naeris, "Märganud..." kordas ta veel kord,
"Lisaks sellele olen märganud ka vasturääkivusi sinu elus."
"Vasturääkivused?
Lõpetasin 2003. aastal EHI. Muidugi on mul mõned raamatud."
"Mõned
raamatud?" tõeline kiiresti õppiv papagoi kordas mu viimaseid
sõnu taas.
"Mõned
raamatud."
"Mida
sa siis praegu siin – selles väikses koitanud Võru linnas teed?"
"Mida
ma siis siin tegema peaks? Õpetajaks ma ei kõlba.
Autoremondilukksepa ametit ma pidada ei oska – peale selle vihkan
autosid. Säästumarketis töötada on veel jubedam – oli aeg, kus
seda tegin. Hullumaja! Oma mõtete jaoks selles imelikus kohas küll
ruumi ei jätku!"
Poiss
vajus näost ära ja mina lükkasin prillid tagasi ninajuurele ja
jätkasin õdusalt kudumist – nagu poleks midagi juhtunud.
"Ja
muide – sina elad ka juhuslikult minuga selles koitanud Võru
linnas," torisesin kõige lõpuks.
"Minu
korter on Tallinnas."
"Ahsoo."
"Tühi.“
"Selge.
Nii et sis sinu praegune viibimine minuga ühise katuse all on
suvepuhkus?"
"Mitte
päris."
"Mis
mõttes?"
"Ma
võtan su naiseks."
Hetkeks
ma lihtsalt istusin – nii rahulikult kui see antud hetkel võimalik
oli. Tema oli aga selle lause kestel võtnud kätte Michel Foucault
hullumeelsust kirjeldava teose.
Et
viimane sõna jääks ikka mulle, pidin midagi ütlema: "Ja
pärast seda? Mis sul pärast seda plaanis on? Mind ära mürgitada
või?" küsisin ma lõpuks uudishimust.
"No,"
muigas ta, "kõik on võimalik."
Tõsijutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar