Ivoga üle pika aja jazzul. Mõnus. Ma ei teagi, kuidas seda asja sõnastada või nimetada või nimetamata jätta. Vahel ta libiseb endast välja. See imelik tunne. Henryk rääkis siin ükspäev, kuidas ta ühel muusikakuulamise õhtul tundis, kuidas lund hakkas maast sadama. Mina tundsin, kuidas maailm tegi tiire. Kuidas Reelika Kanguri hääl, Kirke Karja klaver, Aleksander Paali saksofon lihtsalt võtsid mul jalad alt ja tekitasid kananaha. Külm oli - pikas hõbedases kleidis tüdruk keset puhast Põhjamaad - seisis mu vaimusilmas ja oli. Ma ei oska teda enam kuidagi teisiti nimetada. Ta püsib, laulab, kaob, kahvatab, naeratab, lõugab, vaikib, peatub ja nii ongi.
Kui teil kunagi sünnib tütar ärge kukkuge talle rääkima sellest, kui suured või väiksed peavad olema naiste tissid või tagumikud. Te jääte igal juhul miinusesse. Eriti, kui te olete isa, kuigi naisterahvana te ilmselt nii opakas ei olegi, et kukute rääkima normaalsetest tissidest ja nii edasi.
Töö juures on inimesed hädas mu üleüldiste arusaamatute meilidega ja familiaarsusega. Jah, ausalt, ei oskagi, alati, stiili tunnetada. Päris kuri jutuajamine oli meil seal. Aga samas - tekitas see kuidagi kindlustunde - vahepeal oli mul tunne, et ma ei saa teatud olukordadest üldse aru ja minust kah ei saada, aga näe - kuidagi ikka saadakse. Ja kui ei saada, siis lastakse ilmselt lahti.
Minul on teatud inimeste ees hirm. Selle ees, et ma küsin neilt liiga palju. Aga noh... Ja siis käratatakse, et vahi toda faili või kassa siis ei ole ikka veel selgeks saanud, kuidas asjad meil siin käivad. Ja siis ma püüan teha nägu, et kõik on korras, et ma sain asjadest õigesti aru, aga ei... Ei saanud. Nojah. Kümnes kuu juba - peaks juba, aga vahel ikka ei ole saanud jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar