Sõbralikud eestlased Uues maailmas

Midagi toimub. Ma veel täpselt ei tea, misse on, aga midagi toimub. Eile kobisin pärast Sõbralikku Eestit ja Uue maailma festivali endale pükse ja sokke ja jalanõusid ostma. Mõistlik oli niiviisi. Kuidagi. Ei tundnud, et tahaks kummaski kohas pikalt ja laialt olla. Palju inimesi, palju palju palju inimesi. Selle kõige peale tuli Geraldine Brooks meelde. Ta kirjutas katkuraamatu. "Year of Wonders". Ja kõige põnevam oligi mööda Uut maailma või siis Sõbralikku Eestit ringi kõndida teadmises, et me oleme terved, õnnelikud ja võime lubada endale häid sööke ja mis seal salata - vingumist. Palju ja põhjalikku vingumist teemadel, mis tegelikult pole pooltki nii hirmsad, kui igapäevane lähedaste matmine, mida võib täiesti lugeda sest katkuraamatust ja Eyamist Inglismaal. Kusjuures - peategelane saadetigi katkukoldest välja, kus ta ilmselt tajus õnnelikkust täiesti primitiivsel tasandil - nagu minagi eile, kui ma Uude maailma Kaisat kuulama läksin. Juustujuuksed olid ja vahvlipoisid-tüdrukud, burgeriputkad üle ilma ja Okeiko, kes müüs imelisi riideid, mida minagi soetada tahtsin. Kodulik oli. Kodulik oli. Sõbralik Eesti oli ja hea oli.