Vang, tingimisi

Kui elule jääb ette liiga palju sõnu või lubadusi või vandeid, siis tunned ennast vangistatuna? Hoituna? Turvaliselt? Ma tegelikult ei tea. Ma olen sealsamas - selles peenikeses ja tabavas hetkes, kus maailm teeb mu natuke rohkem lahti mu enese hirmudele ja ihadele. Ta paneb mind mõtlema. Mõtlema paratamatusele ja üksindusele. Mõnikord me sünnime - ja ometi sünnime isegi kaksikutena päris üksi. Hingame esimest korda esimese või teise lapsena õhku. Aeg libiseb meisse - ja jääb. Inimesed meie ümber on nagu turmtuled. Hääd ja halvad - ühendustega ja ilma. Mõjuvad vabandustena ja vabadustena - oleneb mispidi me neid nägema õpime. Jah, ta võib vabalt olla nõme. Tal võib vabalt olla õnne. Jah, tal oli seekord õnne, see vabandab ta õnnestumisi.  Jah, aga tavaliselt ta pole nii nõme. Jah, aga ta pole tegelikult halb inimene, missiis et rassist, ikkagi mu isa, mu vanaisa, mu õnnetu või õnnelik vend.  Me õpime elama, nii nagu elatakse häädes filmides, vaikides ja ilusates kaadrites, kus õhulised roosad pilved räägivad teismelise plika hirmudest ja ahastustest vahuse mere taustal. Jah, aga me tegelikult ei tea, kust tuleb see tung olla kellegagi lõpuni või lõputult või lõpuga koos. Või kellegagi lihtsalt nii, lihtsalt natuke, lihtsalt selleks, et vaigistada oma kurbust või üksindust või metsikut iha, mis kasvab välja kord niuetst, kord mingitest veidratest olukordadest, kuhu inimesed satuvad. Koos. Olgu see mingi reis või mingi töö või veel midagi. Olgu see nüüd või olgu see homme. Olgu see nii või olgu see naa. Miks me ikkagi leiame, et meil on vaja vabadust olla kellegi/millegi vangis või kellegi oma? Teisiti lihtsalt ei saa. Rahu tuleb kellegi soojast ihust. Tal on tavaliselt silmad ja suu ja mingi pöörane oskus olla üksainus siin ilma pääl, kellega võib, kellele võib, keda võib, kellest võib, kes on. Ja ega need teised sealjuures olemata saa - nad ei muutu kivideks ega seinaks, vaid nad on seal. Neid võib ka, lihtsalt sellepärast, et nad on samasugused põnevad ja ilusad inimesed. Lihtsalt vähem minu inimesed, aga minu inimesteks saadakse ju aegamisi ja tundlemisi ja hingamisi ja käimisi ja filmi vahtimisi ja koosolemisi - me lihtsalt mõnikord ei saa aru, et kõik on äärmiselt primitiivne. Et minu inimesed või meie inimesed pole nahavärv ega ka mitte eesti keel (see perfektne), vaid tavaliselt on see koosolemisi tekkiv maailm. Ehk isegi väljaspool ekraani, ehk isegi väljaspool karjet, et mina tean inimesi.
Ei tea.
Kui pole päriselt julgenud.
Siis ausõna - ei tea.
Tingimisi ka mitte.

Vikerkaar, Aet Annist ja Silvia Urgas

Mõnikord on nii hea üksi raamatuid lugeda. Inglise keeli, eesti keeli - ingli keeli, elu keeli. Viimne Vikerkaar tekitab väga mitmetahulisi mõtteid või siis vaikust. Seda piinlikku, kus inimesed vaatavad paremale ja vasemale. Ei-ei. Mina ei vaata. Põnev on. Aus on. Hirmus on. Alati on. Kui räägitakse, millestki mida ei teadvustata. Vajadust lüüa jalg maha ja öelda, mismoodi asjad peavad käima. Juba mõnda aega ei kuulu ma vallaliste või töötute hulka. Lihtsalt ei kuulu. Võin kuuluma hakata. Elus pole miski eales lõplik ega ka mitte igavene. Nii lihtsalt on. Ausalt. Kõrgharitud. Jaa. Sellesse piirkonda ma kuulun. Isegi - imestan nüüd juba päris põhjalikult, isegi elukaaslane on. On-on. Seega - mitte mingit vaikust ja vakatust vaid täiuslik püüd jõuda lõpuks ikka maale, nende inimeste juurde, kellele läheb korda, kellega tuleb koos olla. Igal juhul üks põnevamaid tekste on Aet Annisti pendelmigrantidest, mis kuidagi hirmsal-vähem-hirmsal kombel läeb kokku Andra Teede nendinguga või siis retsenseeringuga Silvia Urgase viimasest või siis tuleb öelda esimisest luulekogust "Siht/Koht". Teede väidab, et Urgas kirjeldab sisuliselt sisemigranti, kellel on kõige tähendusrikkam suhe arvuti ja telekaga. Kuu aega tagasi käisin imelise Jessie LaFleuri luulelugemisel ja temagi etteheide on, et inimesed vahtige vähem sarju. Migrandid me kõik, kes me ei suuda siduda ennast ümbritsevaga ja kes me otsime vahendeid, neid aga leidmata, tundume endale kadunud ja kaotatud ekraanidesse, Soome, ära. Meie. Selleks, et pea olema Tartu ülikooli 1990ndatel sündinud tudeng, kellele meeldivad hirmsasti hipsterimülkad-urkad. Selleks peab lihtsalt olema ennast välisega mittesiduv täiskasvanud inimene, kes tegeleb ainult enda elushoidmisega, omamata mitte ühtki kapitali - ei rahalist, etnilist, emotsionaalset - ainult iseennast. See on hirmus. Ja see on omamoodi ka ilus. Vaba. Jõhker. Üksildane. Tavaliselt - sõidetakse sellise antisotsiaalse, antirahalise, antietnilise kapitaliga Soome, Saksamaale. Ära.

Ja nii ongi.

Probleemid ja Angelou

Üle pika aja libisen poodi. Ilus on libiseda. Ostan raamatud - venekeelsed Dovlatovid. Ees istuvad inimesed - räägivad vene keeles. Mind teenindab imeilus keskkooli lõpetanud tüdruk, kes valab mulle ilmselgelt liiga palju punast veini ja nimetab kirsitoskat tikritoskaks. Ah, missealsikka. Hea on ikka. Maandun Vikerkaare ja Dovlatovi sekka lihtsalt selleks, et oma elukaaslasega ligi nelikend minutit elu arutada - telefoni teel eksole - kohvikus, eksole. Muutun mõnel hetkel kirglikuks, siis rahulikuks. Nii nagu see suhtlemine meil ikka käib. Tegelikult ei räägi me telefoni teel isegi enda probleemidest. (meie probleemid: keegi suitsetab, keegi käib liigpaljalt mööda tuba ringi, keegi on natuke lohakas - st mina, st hetkel väga suuri probleeme pole). Siis räägime vihikukaantest, siis Dovlatovist. Mitte ükski neist ei ole probleem - kõik need on omandused, millest võib saada ühel hetkel probleem. Elu ühesõnaga.
Maya Angeloud loen.
Oma ülemusest näen hirmuunenägusid mõnikord.
Angeloust võiks vabalt rohkem unenägusid näha või vähemalt tajuda nonde teravust. Mõnikord loen ja imestan, kuivõrd palju on minul ühist mustade tüdrukutega 1930ndate Meerikas või isegi Martha Idibiaga Nigeerias - sest meid sõlmib kokku traditsioonidest ja usklikkusest pungil (vana)ema. Angelou kasvatas üles tema isapoolne, mind minu emapoolne vanaema - usklik ja mingis mõttes teiskeelne, teismeelne kui minu koolikaaslased või mind enamasti ümbritsev isailm. Loen ja tunnen ennast ära.

Lugemise aeg - koosolemise aeg

Olen sellel nädalal juba teist päeva kodus raamatuid lugemas. Praegu siis venekeelne Dovlatov. Väga äge on. Ja hirmusnaljakas. Nagu neelaks pidevalt elu mitmemaigulisi pille alla. Kaugus - lähedus. Soojus - jahedus. Kõik sõnad ja nende puudumised. Kõik asjad ja nende olemised-olemused, mis õhkuvad minu poole või minusse. Lihtsalt nii on. Venekeelsus, selle läheduses ja kauguses - ühekorraga moonduvad minuks.
Töö juures on raamatute loendamine. Kodus on liiga palju und vajav mees, kes suutis hommikul pisut tööle hilineda. Nii tore oli kaua magada ja mis seal salata - kallistada. Eks ma püüa temaga kuidagi hakkama saada. Mõnikord saan aru ainult ühest asjast - vajan omaette aega. Sel aastal ehk isegi rohkem kui varem ja see on natuke arusaamatu. Ehkki mõnikord on see omaette aeg - meievaheline aeg, koosolemise aeg. Lihtsalt on ja kõik. Eile istusime kividel ja vaatasime vanemaid ja nooremaid inimesi Kalarannas perekonnaga. Koer otsis kivi taga, õetütar kiljus, õepoeg tegi kõigist imelisi ja natuke hirmsaid pilte. Minust kohe paar sellist koleda-Katrinalist, mille peale kaksikvend (mitte minu oma eksole) ütles, et ohhoo-missugune-õuduspilt-Katrinast. Oli jah. Tervelt paar tükki oli.

Mater i aal ne

Mater - kõlab küll jah, nõnda nagu oleks paras materdamine kuskil käimas. Loen praegu Nancy Hustoni "Loomispäevikut" ja mater ehk vene keeli ametlikumalt ema, või inglise keeli mother või saksa keeli Mutter. Mama - mat, mother - mom, Mutter - Mutti. Kõik oleks nagu kuidagi seotud matteriga ehk ainesega - eks minagi ole kartnud ja karda siiani - ainest, ses mõttes on lausa hirmuäratav, kuidas olme võib pea kohale tekitada mustmiljon pilve ja ebamugavustunnet. Me siin nüüd hoidume natuke koristamast ja õiendamast. Mina olen väsinud ja õnnelik ja natuke segaduses korraga. Sinikatega põlvedel ja valutava peaga - eile olin selline. Tunne on veider ja valus korraga. Loen Bataille´i suhetest Laure´iga, kes jõi ilmselgelt liiga palju, et vastu pidada mehe tempos. Minagi joon - selg valutab - käed valutavad - pea valutab. Vana olen. Noor olen. Kogu aeg olen. Kirjutada tahan. Vaikida tahan. Minus esinev mateeria kaldub laulma - vaikust ja pühendumust korraga.

Kirjutada, sest kirjutamine on rohi

Viimased kümme-viisteist aastat on kulunud natuke mõttetutele tegevustele. Vähemasti olen ma nad mõttetumaks teinud, kui neil esialgu plaanis oli. Minus peitub ka ambitsioone. On alati peitunud. Aga ilmselt on neil karm omadus võtta ära võimalikkuselt selle imelisuse pale. Imelised on inimesed, kes suudavad armastada armastamise enda pärast, kirjutada kirjutamise naudingu pärast (näiteks proovin praegu Dovlatovi kaitseala lugeda vene keeli ja seal ta siis räägib oma kohutavast naisest, kes vajab Serjoža raha ja normaalset töökohta, mitte aga geniaalsust, mis muide tundub esialgu kõige meelitavam mehe juures, tema "geniaalsus" või meeletu kirg millegi suhtes, mis on tuhandeid kordi suurem kui mees ise), lugeda lugemise naudingu pärast, laulda laulmise vaikse lohutuse pärast, joonistada joonistamise mõnu pärast.

Ma olen liiga asjalikuks muutnud. Liiga normaalseks ja täiskasvanuks saanud. Ja see häirib mind. Püüan nelja keelega kitarril oma laulu saata. Henryk küsib, et kas ta ei tohiks seda linti võtta. Mina teatan, et ma tahan natuke iseendale laulda ja temale ka, et maha rahuneda, et jälle ennast inimesena tunda, et maailm mu ümber muutub iga päevaga aina keerulisemaks, et ma ei saa oma koju - memme ja ema juurde (mis siis et nad on surnuaial, ikkagi!) sõita ja aias marju süüa ja Henrykuga koristada, et kõik see tuleb alles septembrisse lükata, et ma ei saa muru niita, et ma ei saa raamatuid korrastada. Mul oli sel aastal 6 puhkusenädalat, millest mõned päevad sai Võrus oldud. Aga siiski, siiski.

Hirmus hakkab. Poolteist suvekuud on nüüd praktiliselt iga päev tööd vaja teha. Või noh. Tööd! 

Ja seal ma siis laulan.

Isegi igatsusest on naljakas laulda.

Kui ma ülikooli esimesel magistriõppeaastal viibisin, siis ma teadsin, mis ma tahan. Olla äge! Nojah. Nüüd ma siis olen "äge". Kirjutan - harva, aga siiski, joonistan, harva, aga siiski, loen põnevaid lugusid teemal löömine (Viimase Vikri Kolgi [ohoh, tal on ju isegi selline perekonnanimi, et ohkuidas tahaks kolki saada] ja Soometsa lood on kolkimisest või löömisest) või vaikus, sest mul pole aega lugeda. Ma olen kaotanud nende asjade esialgse tähenduse - enda ja maailma piire tunnetada. Ja see on tegelikult hirmutav.

Sellegipoolest vallutame varsti Henrykuga Tallinna. 

Esiteks ikkagi varjudena rohu. 

Täiesti tõsine armastusluule krooksuvale naisele, kes tahtis teada nime

Mõnikord tundub elu täiuslik. Ise ka ei tea täpselt miks või kuidas. Inimesed astuvad sellesse sisse ja nad on just need inimesed, keda oli vaja. Või kes võisid mind rõõmsaks teha. Või kes muutsid mu maailma helgemaks. Eile käisime REaDis. Maaja Hallik on loonud imelise kohvik-pood-esinemiskoha. Midagi, mis minagi looks, kui ainult teaks, et inimesed nii ilusad võivad olla.

Jessy James LaFleur - esines seal viie palaga, millest üks oli armastusluuletus minule. Seda teatud erksust, mis sellest võimsast ja ilusast naisest välja lendas, oli naljakas kogeda. Aga luuletuse tegi ta mulle koha peal ja ilmselt karistuseks minu ilmselge vaimustuse-segadusehetke pärast. Mõistatasime õnnetult Henrykuga tema nime õigekirja ise ninapidi i-phone-is.  Jessy luges samal ajal igatsusluulet vihmale.  Küllaltki segav nimesegadus lõppes minu valge veini krooksatusega. Täiesti täiesti täiesti - preili Fiona ja Shreki tunne tekkis.

Seepeale küsis Jessy minu käest, et kas mul on probleem. Ja mina vastasin, et ei ole, või tegelikult, on ikka. Kuidas Jessy kirjutatakse? Ja pärast seda tuligi armastusluuletus. Intensiivsus on vist selle nimi, kui kellelegi liigkaua silma põrnitsetakse. Aga ju ma pidin tema shou juurde käima. See oli tore. See käimine ja šou . Henryk võttis armastusluuletuse linti ka. Võib-olla eksponeerin ka oma blogis.