Kultuur ja keeleheide

Kuskilt olen ma selle nüüd saanud. Külmutuse.

Tüdrukule, kes koridori ära oli koristanud, ostsin nektariini ja palusin andeks selle eest, et ma makaronid põhjatasin kõrbe. Õigemini panin põlema. Õigemini läksin minema ja nad läksid põlema - nagu kõik asjad, mis on kuumale alusele pandud, lähevad ükskord põlema. Kord põletasin niimoodi kogemata hunnikus riideid ära ahju peal. Võrus. Koju tahaks - Võrru koju. Omaenda voodisse. Omaenda maailma.

Seda päevikut siin olen sujuvalt hakand pidama iga päev. Mõnes mõttes tore. Teisalt kohutav. No milleks te peate teadma seda, kuidas ma siin põhjatan kõrbe nii paljusid asju. Või külmetan või jooksen ühest linnaotsast teise ja olen nagu hulluks läinud miraaži valda sattunud kõrbeelanik.

No aga miks ka mitte.

*
arvestades eluaegse õppe propageerimist
sis eluaeg

kord õpib mööblitehnikuks
sis ehitajaks
lõpuks saab tast infotehnoloog

eestlane

neid kuradi eestlasi
on kuradi vähe
ilma tõe ja õigusetagi
suure naiste ülekaaluga

kaaluvad nad kaa vähem
aina vähem

aga mine tea
äkki igale välismaalasele
oma eesti naine
oma eesti keelega