27 jaanuar 2015

Je voudrais parler français

Töö juures on natuke hirmus. Jaa. Avastan siin igasugu asju. Eelkõige seda, kuidas ma vene keeles kirjutada EI OSKA. Jaa, kui inglise keele tase on ütleme C1, siis vene keele tase on mul tegelikult A2. Piinlik lausa. Ma arvan, et memmeke võiks mulle ikka korraliku peapesu ära teha - selle enesekeskse lolluse eest, mis tegeleb ainult eesti ja inglise keelega.

Aga praegu loen veel natuke prantsust. Väga mõnus on.

L'Homme Nu 
(Paljas Mees, herr Valery Larboud Rejane, kes muudkui vaatab ilusaid mehi, hästi imelik ja hea on lugeda, veider, seisatad, mõtiskled ja lähed edasi, mööda muru ja mõistad korraga, et need mehed, keda eluaeg taga oled otsinud, need ilusa kehaga ja nii edasi tüübid, keda kohtad ikka, kohtad ehmudes, kohtad tagasi vaadates, kohtad kohe, ja ei mõista midagi ette võtta, steriliseeri nüüd ennast nende eest, istu maha lõika omad munajuhad ära, vaata, mis tunne see on, karda, karda maailmas kõike, enda ja teiste vastutustundetust, tunnet ka, tunnet ka, nii naljakas, et selline ogar mõte, Vassiljevi steriliseerimisjura nii palju tähendab, olukorras, kus me teame, et see ei ole normaalne-reaalne, see pole seda kunagi olnud, inimlikkus on vist ikka see, millest tuleks suuremas-laiemas plaanis rääkida, inimlikkus, mis eeldab seda, et ka naine võib olla vastutustundetu, et ka Naine võib valida Paljast Meest, ma siin kirjutasin oneginitest, tegelikult, ega ma olen ka naissoost Onegin kõigi oma totakate veidrustega. Muidu ma ei põrkaks järjepidevalt kokku teiste oneginitega)

Ton nom est un parfume qui se répand.
(Su nimi on parfüüm, mida nuusutada. Ja miks ei tohi niimoodi mõelda naine. Larboudil ta mõtles niimoodi, mõtles nagu Virginia Woolfigi kangelased, võimsa roheluse sees, otsis ahastades ilusat inimest, kellega korrakski kokku heita oma pilk, kellega lahustuda, kellega olla, kelleks hetkeks saada, keda armastada)

Mul on tunne, et Vassiljevisugused inimesed ei tea, kuidas toime tulla päriseluga. Vigadega, mida terve maailm on täis. Et nad tegelikult mõtlevad nagu too siin, selles loos, Fred Kassaki imelises "Jäämäes": Je préfère rester pour elle un iceberg. Ma eelistanuks temale olla jäämägi. Suurem osa minust vee all, väiksem osa temale näha. Ja siis tuleb ja põrkab see pagana jäämägi kokku terve ühiskonnaga ja minu meelest ka omaenda lollusega, armukadedusega, enesekesksusega, suutmatusega vaadata asju nii nagu need asjad on. Ohjah.

(papi on mul antisemiit (lisaks kõikidele veidratele pisut šovinistlikele kalduvustele) ja miskipärast, täna Holokausti aastapäeval tuleb see kõik meelde, ja imelik on, väga imelik, sest ma ei oska sellest kõigest miskit arvata, armastada tahaks, ikka armastada, aga vahel on see päris raske ja selle viimasega seoses tuleb meelde Sveta Grigorjeva tantsulavastus "Smells like Team Spirit", vaadata viit noort laval ja kohati armastad neid hullupööraselt, nad mängivad kukkumist, tantsimist, küll on nad arbuusidega, siis ilma poisid, plikad, ronivad üksteise otsas, kutsuvad sind publikust tantsima, ikka on see üks mäng ja siis see kummaline hetk, kus nad paluvad silmi avada, niimoodi, et valus poleks - armastada on nii paganama raske, sest silmi tuleb avada kogu aeg niimoodi, et teisel poleks valus ja ometi on, ja kui tüütu see on, kui nad kõik viiekesti korraga hakkavad laulma - seda ühte laulu, seda, mida võib kuulda oma ajus ja mõtetes, seda laulu, mis hiilgab ja sunnib vaest üheksaaastast poissi (ühte vaatajat Vdrugil) paluma, et see lõpeks, see 99 pudeli kukkumise laul ja kui sina vaatajana tunned, et ära tahaks, kohe tahaks, nüüd ainult jookseks, võtaks oma jalad alla ja jookseks, Eva-Maria Linder seal imelisel teatrikriitikapäeval ütles mulle, et enam mitte kunagi, mitte ühtegi sellist lavastust, kus on tunne, et jookseks ära, aga ei saa, uks on kinni, kui see lavastus on igav, siis jah, jookseks ära, jooksedki, kui näed, et need, kes on laval ei tea, mida nad seal tegema peavad, lavale tasub minna ainult siis, kui muud pääsu pole, kirjutama peab ka ainult siis, kui muud pääsu pole, aga ma ei ole ikka veel jõudnud sinna faasi, kus ma seda lõpuni tunnetaks, et muud pääsu pole - ja minu jaoks on alati olnud põnev jälgida just neid lavastusi, kus muud pääsu, kui eneseväljendus pole, ennast saab muidugi mitmel moel väljendada ja Sveta väljendab alati mingisugust tugevat rõhumise tunnet või siis küsimusi, mis on nii ebamugavad, et tahaks tõusta ja lahkuda, aga naljakas on see, et jääd paigale ja ootad mingit lahendust, et tulgu, mis tuleb, aga kuskil on kindlasti lahendus, mõtlen sellele ja see ajab segadusse, ohjah, ohjah, lahendus on vaataja enda sees, katharsis on vaataja enda sees, see, kui palju sa tead, julged maailma tunnetada, julged seda endale selgeks teha - ja Sveta pingutab alati piire, pingutab minu sees olevat mina, ka sellega, et ta sunnib mind kuulama kõige tüütumat laulu maailmas VÄGA KAUA AEGA JÄRJEST, sest juba oma diplomilavastuses ("Sõp Rus Est") viis ta mind endast välja looga, kus tema ema kutsus teda Sveaks, sest Sveta on liiga venekeelne nimi, ja see on ainult lugu, see on ainult üks väike looke paljude lugude seas)

Kommentaare ei ole: