Kontserdivärk

Tänane lemmikbänd on kindlasti Junk Riot. Kui ülejäänutega ei saand kuidagi sina peale, siis nendega kuidagi klappis, ehk liigagi hästi, jumala mõnus oli olla. Kuidagi väga iancurtislik tüüp tundus see nende peamees ja helikeel paistis kah Joy Divisioni moodi. Väga khuul ühesõnaga. Täiesti vene undergound ja täiesti kepsutamaajav. Ja aitäh Igorile, et ta mulle kontserdile minekut soovitas. Ma olen mittekontserdiinimene, ausalt, häämeelega läheks Sveta etendusi kaema, selmet kõrvakilesid purustavaid bände kuulama kuhugi külma kluppi. Aga täna näe, oli tore. 

Ja muidugi oli ka selline bänd nagu Там и Тут, kellel on selline lauluke laulda pronkssõduri ära viimise lauluke pealkirjaks Апрельский грандж. Kommentaariks veel see, et muudkui lauldakse, et me ei allu provokatsioonidele, me ei allu provokatsioonidele. Ja autor pidas seda laulukest ikkagi liigvenemeelseks ja teravaks, et see ei ilmunuks elu sees eesti keeles. Kajar Pruul päris nii ei arvanud, tema meelest oleks veel teravamalt saanud. On kuidas on, ja ongi. Aga kummaline on ta ikkagi pisut. 

Kõige viimane ja see, keda ma kuulama ei jäänud täna, oli PX Band. Aga jah, ma ei ole suuremasi kontsertide inimene. Jazzu olen Ivo kaasabil kuuland. See on äge.