Ma ei hakka rääkima, mis mulle meeldib. See ikka, et päris väsinud ma pole, et tegutseda tahaks tervete päevade viisi. Muudkui hüpata, karata ja nii edasi. Täna tuleb valmis teha homne lõuna, et oleks mida süüa. Ja ma sain prantsuse keele kursustele ka. Issand kui tore. Teistmoodi? Ma ei tea. Eks näis. Asjad käivad. Inimesed käivad. Töö käib. Meeleolu on. Hetkel laes. Ma ei teagi miks.
Unes nägin tädi Nadjat. Miskipärast elas ta kuskil väga mõnusas ja soojas linnas. Bakuus? Vahemere ääres? Napolis? Firenzes? Kurattedateab. Ja siis ma läksin talle külla. Noh, eksisin ära. Lihtsalt eksisin ära ja järgmisel momendil - teate, seisangi seal keset kogu kupatust ja tunnen, nii nagu inimesed tunnevad - et ma ei karda eksinud olla. Sattusin vägevate-ilusate suvilate manu ja ikka ei olnud hirmus. Teate, ma tundsingi, et maailm on häid inimesi täis ja mitte keegi neist ei taha mulle liiga teha. Kurat see oli hea tunne. Ja see veider enesekindlus. Isegi mitte selline hirm, et mis nüüd saab, et mida mu tädike mõtleb, et äkki on totaalselt arust ära. Mõtlesin, et mis siis ikka. Kohtan inimesi, kes on kenad, ja küll nad aitavad. Küll me leiame üles selle ühise keele ja siis nad viivadki mind tädi juurde tagasi. Kohtasingi ühte võrratut abielupaari, kellel oli miskil imelikul põhjusel vähemasti seitse last. Vaatasin neid lapsi - kohe vaatasin, korralikult - istusin maha ja vaatasin. Tead, nad olid kõik väga ilusad. Ja suurem osa neist tüdrukud. Mees ütles, et ta tahtis ikka poegi ka teha, et sellepärast saigi nii palju lapsi tehtud. Mina aga lihtsalt seisin ja vaatasin. Ilmselt mõtlesin mingisugusele filmistaarile, kellel oli kuus poega ja üks tütar. Aga jah. Hirmu ei olnud. Imelik on unes seigelda veidra, lausa vastutustundetu enesekindlusega.
Hirmu ei ole ka minu uues töökohas. Tähendab - üha rohkem saan ma ühest asjast aru: Eestis on puudus pärisraamatupoest, kus töötaksidki õhinal filoloogid-spetsialistid, kelle juurde tahaks kohe minna, kelle arvamust küsida raamatute asjus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar